/nginx/o/2011/03/14/538059t1h0f93.jpg)
Juba kolmandat aastat süüdati Sõmerul 14. märtsil Sonda põhikooli kingitud lamp, et tähistada emakeelepäeva ja seda, et taas on Virumaa laste kaunimad luuletused kaante vahele saanud.
Luuletused õpetajatest köideti raamatuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile kogunesid Sõmeru põhikooli need õpilased ja õpetajad, kel oma osa selles, et paljud Virumaa laste luulevõistlusele “Oma õpetajat tunnen” laekunud luuletused juba kolmandasse Viru laste laulude kogumikku jõudsid. Kolmandat aastat lõpetatakse võistlus pidulikult just Sõmeru koolis, kellele Sonda kool, mille kauaaegne õpetaja ja koolijuht oli emakeelepäeva idee autor Meinhard Laks, pärast kümmet aastat ürituse eestvedamist teatepulga ja lambi üle andis.
Võistluse teema polnud tänavu sugugi juhuslik. “See on valitud, toetamaks moraalselt Haljala gümnaasiumi algatatud ideed õpetaja autähise rajamiseks,” selgitas Sõmeru põhikooli direktor Virge Ong.
Kokku saadeti sel aastal žüriile 248 luuletus 27 koolist, millest 19 Lääne- ja kaheksa Ida-Virumaalt.
Ongi sõnul laekus luuletusi oodatust natuke vähem. “See näitab, et teema pole mitte kergete killast,” ütles ta.
Valitud luuletused luges ette näitleja Indrek Saar – noored sulesepad olid värssidesse kirjutanud nii oma koolirõõmu kui -mure, luuletustes oli ka mainitud õpetajate töö raskust ja väikest palka.
Koolis külas olnud kirjanik Aidi Vallik kirjutas pidupäeva puhuks samuti luuletuse: “Mulle meeldib emakeeles rääkida, sest see on meeles teistest keeltest paremini, nagu särk on ihu ligi ...”
“Kahjuks teise poole luuletusest olen ära unustanud, aga kõik oluline saigi ju esimeses pooles öeldud,” lausus ta.
Õpilastele soovitas ta aga sõnaseadmist mitte jätta. “Kui te olete mures, siis kirjutage ja lugege, kui te olete rõõmsad, siis kirjutage ja lugege ka. Võib-olla ma mõtlen sellepärast nii, et olen kirjanik, aga mulle tundub, et sõna ongi vist maailmas see kõige tähtsam,” arutles ta.
“Sõna on suur ja vägev, aitab hoida ja valitseda ja kestma jääda, nagu me eesti rahva kultuurist ja ajaloost teada oleme saanud. Õppige seda valitsema ja kasutama ja olge seda tehes õnnelikud,” lisas Vallik.