/nginx/o/2011/03/16/539234t1h69af.jpg)
Olles lugenud juba pikemat aega spekulatsioone kinnisvarahindade ja turu liikumiste kohta – hind tõuseb ja hind langeb, rahvas ostab ja rahvas ei osta -, tekkis vastupandamatu soov välja öelda mõte, mis peaks olema juba üle aasta arusaadav nii tavainimesele kui ka neile, kes osalevad kinnisvaravahenduse või -arenduse äris.
2009. aasta lõpust oleme jäänud hinnatasemele, mida võib sisuliselt pidada ka lähituleviku uueks Eesti kinnisvaraturu hinnatasemeks. Enam pole mõtet heietada vanade hindade ega tehingute hulga üle. Eestis on kinnisvara saanud masuga uue väärtuse, mis ei muutu enam nii ruttu, nagu ehk paljud loodavad.
Kuskilt ei paista põhjust ega võimalust kiireks hinnatõusuks või hüppeliseks tehingute arvu kasvuks.
Eesti majandus on küll masust suhteliselt hästi läbi tulnud, kuid tööpuudus on endiselt suur, palgad suhteliselt madalad, isegi suuremates linnades (võrreldes kas või põhjanaabritega), ning pankade laenupoliitika tagasihoidlik nii kinnisvaraprojektide rahastamisel kui ka eraisikutele laenu andmisel.
Liigume vaikselt, kuid kindlalt stabiilsema kinnisvaraturu poole ning kinnisvaral on uus, pikemalt püsiv hind.
Harjugem sellega, et lähimate aastate jooksul ei pruugi hinnamuutused olla üle 5-10% üles- või allapoole ning tehingute arvu hüppelist kasvu loota oleks põhjendamatu.
See aga ei tähenda, et uut elu- ja äripinda poleks vaja juurde toota.
Kindlasti on vaja, kuna eluruumid on Eestis suuremas osas vanad ja kortermajad amortiseerunud ning büroohooned vajavad pidevat tänapäevastamist.
Loobuda tuleks pigem mõttest, et kolm-neli aastat tagasi soetatud vara väärtus lähiajal samale hinnatasemele tagasi liigub.
Usun, et enamikus kinnisvara arendusega tegelevates või seda omavates ettevõtetes on bilanssides valusad hinnalangused juba arvesse võetud ja liigutakse tulevikku vaadates aina edasi.
Arvan, et tõele oleks aeg näkku vaadata ka eraisikutel, kellel plaanis oma elamistingimusi muuta, ning mitte unistada ebareaalsetest hindadest oma vana vara müümisel.