Kahe sajandi eksperiment vaatajaga eetika õhupumbas

Majaisandast arstiteadlane (Toomas Suuman) arvestab targa ja loogiliselt arutleva teenija Isobeli (Natali Lohk) arvamustega rohkem, kui see kodakondseile meeldiks. Foto: Arvet Mägi

Kuidas hoida tasakaalus mõtlevale inimesele kanda antud uudishimu ja vastutuse koormat, kui teaduse ettehaaravas pimeduses saab liikuda üksnes südametunnistuse valgel?

Eksperiment, Rakvere teatris “Eksperiment õhupumbaga” on see, mis juhatab homo sapiens’i uute teadmiste juurde. Millise hinnaga, on küsimus.
Kes, millal ja kuidas seda hinda maksab, ei küsita, kui emotsioonid, mis teaduse juures võivad asendada nii eetikat kui ka ebaeetikat, löövad uute teadasaamiste joovastuses üle pea.

Kõigest üks uurimus

Teadlasele on tunded vastunäidustatud, et mitte öelda ohtlikud; teaduslik avastus on alati neutraalne, õigustavad või lohutavad uurijad end ajastuüleselt. Shelagh Stephensoni näidendit läbivad julmad hoovused kulgevad inimlik-teaduslik-kriminaalsel liinil aastates 1799 ja 1999.
Peeter Tammearu lavastus on vormilt klassikaline, kus esiplaanil näitleja ja tema roll. Kui kindel on tagaplaan ehk lavastaja loodud põhjuste-seoste toetuspind, jääb ebaselgeks.
Valgus langeb näitleja ja sõna peale, põimib sujuvalt aegruume (kunstnik Silver Vahtre), kus inimene pole sajanditega põrmugi muutunud, tehnika ja teadus küll. Lugu ja lavastus asetavad vaataja mõttelisse õhu- ehk eetikapumpa.

Võib-olla ongi eetika üksnes rudiment, osa säilimisinstinktist, sest loodusel on ilmselgelt ükskõik, kas keegi siin maamunal põleb, upub või lämbub. Erinevalt teadlasest pole tal isegi mitte põnev.
See on ju kõigest üks uurimus, üks samm, nagunii astuks selle keegi, kui mina loobuksin, kõlab tüüpiline veel kalestumata teadlase (sise)monloog. Vähemalt loodetavasti. Kas tal on valikut? On.
Ent võimalus kõrvale astuda eksisteerib üksnes isiku tasandil. See võib anda võimaluse teisele, julmemale. Sest seal, kus ohjad haarab külmkirglik halastamatu teaduseihalus, kaob vahetegemine eksperimendil ja katastroofil.

Iseasi, kuivõrd saab teaduses üldse kõnelda isiku vastutusest: igasugune avastus väljub avalikustamise hetkel teadlase kontrolli alt. Ehk nagu ikka ja jälle tõestab ajalugu: pole avastust, mida inimene ei saaks kasutada kurja tegemiseks. Hea ja kurja geeniuse teemat saab võtta üksnes sümboolselt. Lavastuses sellest pigevälja ei teki.
Armstrong (Lauri Kaldoja) ajab järjekindla kavalusega oma asja, ja mida Roget’ (Margus Grosnõi) hingepiingi aitab – uurimiseks toodud laiba saatust ja staatust see ei muuda. Kuid siiski annab teadusele inimliku mõõtme. Või andis.
Roget, see eetilisuse ebalev kvintessents, jääb (näidendis) ajalukku. Hoolivale ei ole kaasajas rolli.

Teaduse kõikelubatavuse printsiibist juhinduv Lauri Kaldoja Armstrong, teaduse ja progressi noorperemees, näib end aastas 1799 kummalisel kombel kuidagi ebamugavalt tundvat. Võimalik, et sellist tüüpi on raske mängida varjunditega.
Aastas 1999 on Kaldoja lihtsakoelise ja kergeuskliku loomuga ehitaja Philina täies elemendis. Phili soe inimlikkus mõjub kui toekas lauajupp, millest külmal teaduselaineid üle pea pillutaval elumerel kinni haarata.
Toomas Suuman, aastas 1799 arst-teadlane Joseph Fenwick ja aastas 1999 koondatud inglise keele õppejõud Tom, loob kaks erinevat karakterit.

Küünilist enesekeskset teadusejüngrit, kelle kõrval naine märkamatuse ebakindluses vaeveldes end alkohoolikuks lohutanud, ja empaatilist harrastusaednikust filoloogi, kes on valmis mõistma geeniteadlasest abikaasa iga otsust, seob üksildus ning hoolimine oma varjatud nüanssides. Suumani tormakus Fenwickina ja eriti tavatu tasasus Tomina on tähelepanu keskendav.

Tiina Mälbergi mahlakas arstikaasa Susannah Fenwick ja vaoshoitud geeniteadlane Ellen on kui ühe naise kaks poolt, kus kaine või ebakaine pragmaatilisuse varjus kohub igatsus olla märgatud, mõistetud ja armastatud.
Fenwickite kaksikud tütred malbe Maria (Maarika Mesipuu) ja tormakas Harriet (Kertu Moppel) elavad aga omal kombel. Üks hääbuvas tundepuhangus peigmehega kirju vahetades, teine näitemänge luues ja arstikutsest unistades, mõlemad märgiliselt selged. Maarika Mesipuu kahvatum kaksik mängib sammhaaval välja tundehaavadesse koguneva raevu ning kaob sajandite möödudes üldse mänguväljalt.

Kertu Moppeli Harrietist hoovab mahlakat tarmukust, jõudu, jonnakat tahet ja uudishimu. Aastas 1999, kui ta on oma 200 aastat vana unistuse täitnud ning liigub ringi teadlase, Elleni sõbranna  Kate’ina, kuivab mahlakus ükskõiksepoolseks edasiminekule orienteerituseks.
Natali Lohk šotlannast teenija Isobelina, noore ja intelligentse naisena, kelle elujanu teeb ettevaatliku sammu küüru tagant välja, loob nappide ja puhaste joontega mitmekordse ohvritalle ja inimeste sisu lakmuspaberi ilusa rolli. Uude aega jõuab ta üksnes probleemina.

Mõõdab pragmaatikataset

“Eksperiment õhupumbaga” ajendab vaatajat eksperimendi käigus läbi katsuma oma südame, kopsu ja maksa, mõõtma aurõhku ja pragmaatikataset. Diagnoosi täpsustab aeg.
Aga luukered muudkui kolisevad kapis. Ajastust sõltumata.

TEATER

• Shelagh Stephenson “Eksperiment õhupumbaga”.
• Lavastaja Peeter Tammearu.
• Kunstnik Silver Vahtre.
• Osades Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman.
• Esietendus 19. veebruaril Rakvere teatri suures saalis.