Juba mõnda aega on Eestis üheks põletavamaks teemaks suur tööpuudus, kuid samas otsitakse häid spetsialiste ja oskustöölisi justkui tikutulega taga, kuid ikka on neist suur puudus. Oskustööliste puudus pole mitte ainult Lääne-Virumaa, vaid kogu Eesti probleem.
Üks põhjusi on ehk see, et spetsialistile ja oskustöölisele makstakse vähe palka ning nad otsivad seetõttu endale tööd võõrsil, kus neile nende oskuste eest makstakse mitu korda rohkem kui Eestis ja neisse suhtutakse kui isiksusse, mitte kui vajalikku mutrikesse süsteemis. Ka Eesti-siseselt on konkurents headele spetsialistidele suur ja pealinna firmadel on võimalus neile rohkemat pakkuda kui siin Virumaal.
Üks meetod, mis võiks probleemi leevendada, on, et ettevõte vaatab välja andeka tudengi juba ülikoolis, teeb temaga lepingu, maksab õpingute ajal stipendiumi ning vastutasuks töötab spetsialist teatud aja pärast lõpetamist selles ettevõttes.
Sageli tundub, et firma tahab saada endale andekat ja pädevat inimest võimalikult väikese kuluga, kuid paraku selline lähenemine ei toimi.
Alati ei motiveeri ka ainult rahasumma, vaid eeldusteks on kollektiivi sisekliima, enese täienduskoolituse võimalused, paindlikkus tööaja suhtes, peresuhete toetamine ja teised taolised faktorid.
Ei ole ju siin palju ettevõtteid, kus lastehoid oleks käe-jala juures, pakutaks spordiklubi pakette või hoolitsetaks töötajate tervise eest muul moel.
Teiseks on asjaolu, et teaduse ja tehnika areng on läinud viimastel aastakümnetel edasi seitsmepenikoormasaabastega. Kahjuks ei ole teaduse ja tehnika muutustega suutnud sammu pidada kutseharidus kõigil erialadel, mistõttu samuti napib hea ettevalmistusega spetsialiste.
Spetsialistide puudust tööturul tuleks põhjalikult analüüsida ja koostada iga konkreetse valdkonna jaoks pädev plaan, mille järgi toimida.
Meil napib nii arste kui tasemel keevitajaid ja insenere. Kõik see jätab aga oma jälje meie sotsiaalsfääri ja majandusse.