Kultuur: Vikatimehe karaoke

Ratastool on vanakeste väline eluline paratamatus, hinges pole vanus oluline. Anneli Rahkema Bjørki imetleb Erlingur (Erni Kask), Tillut (Eduard Salmistu) toetab hooldusõde (Liisa Aibel).

FOTO: Rakvere Teater

Mis on elus tähtis siis, kui sajandast sünnipäevast lahutab loetud arv venivaid päevi, kui mõistus ümardub, keha streigib ja hooldusõe silmist vaatab vastu hall tülpimus?


Seal nad on, Rakvere teatri “Saja-aastases majas”. Kes ei mäleta nime ja laseb püksi, kes kirjutab kogu ilma peale turtsudes ja hellust igatsedes traktaati pissi-filosoofiast, kes jagab oma viimseid, kuid lõppematuid hellusevarusid.


Aeg on sealmaal, et on üsna ükskõik, kes vestab juttu sängiveerel. Peaasi, et vestaks. Et oleks väikeseid kilde, mille pärast rõõmustada, solvuda, vihastada, põgeneda. Olla elus. Veel see tänane päev.


Herilased torus


Vanakesed sumisevad nagu herilased torus, kõrvalseisjal pole vahet, kes nad on või paljukesi nad on. Jäänud on vaid ratastool, tekk põlvedel ja lõpmatu hulk mälestusi.
Kas selles vanuses aeg venib või kihutab, ei tea enne, kui omal nahal kogetud. Kui. Aga mõista saab vanusest sõltumata.
Lavastaja Peeter Rästas ja tema trupp mõistavadki. Tantsivad peatselt avanevas limbos, selles ajutises eksistentsidevahelises ruumis, limbot, painutades end aegruumi lati alla. Lüüriliselt tragikoomiline tekst ning tegijate empaatiavõime koos näitlejatarkusega annab kokku ilusad ja puudutavad rollid.


Eduard Salmistu Tillu, esimene, kellega kokku puutume tema ennastunustavas armetuses, ei mäleta. Aga selles eimäletamises on suur soov minna ära. Minna kuhugi, kus ollakse keegi teine, mitte see täislastud pükstes hale eikeegi. Salmistu soojas ja nüansirikkas mängus veiklevad vanakese meeleoluvarjundid, kõikumine leppimise ja leppimatuse vahel. Liigutav hetk, kus Bjørki head-ööd-musi asendub jõuetusest käesuudlusega, on vaikne, väljapeetud ja südamlik. Eduard Salmistu paistab põnevalt vaba ja uudne.
Erni Kase teravnurkses Erlinguris, susisevas ja sülitavas raamatukois, on kirge, stiili, täpsust. Lugemine on sellele turtsakale taadile kui tühjuse abitu kattevari, tegevuse markeering, kunagise eluvormi säilitamine iga hinna eest. Raamatukuhi ratastooli kõrval, kirjutamine kui õlekõrs.
Targutus pissi teemal on kui meenutus kunagisest võimest kirjutada, mis kuhtunud koos hilisemate mälestustega, jättes võrdsesse seisu lasteaia ja hooldekodu, üks tuleviku suhtes pluss- teine miinusmärgiline.


Anneli Rahkema Bjørkina on nõnda ehe, justkui oleks laval tema enda vanavanaema. Kavalhelge naeratusega vanaks rahuhoidvaks haldjaks muutunud mutikesest on aimata särtsakat naist ja tormakat elulugu.
Lapsesuuga poetatud mälukatked, naiivsuseni siiras hoolitsus ratastoolinaabrite eest, pikaldaselt süttivad ja kustuvad ilmed. Kui temagi võtab kord tõusta ja rääkida, surutakse ta ratastooli ja kaetakse hoolitsevalt tekiga. Juhtub see siin või sealpool, elus või limbos, polegi enam vahet.


Vikatimehe karaokeks valmistuv vanakestekolmik, kelle vaim on kõige huvitava äraproovimiseks küps, aga liha nõder, on hästi tasakaalus.
Iseseisvaks tegelaseks, kellest kõneldakse ja kellest kuulda vaid häält, on Gunnar (Toomas Suuman), kes on õnnelik: teda käidi vaatamas ja ta saab teistele kommi jagada. Nii lihtne see õnn ongi ...
Liisa Aibeli hooldusõde võiks kanda jutust teises kontekstis läbi lipsanud nime printsess Dementia, aga mitte dementsuse, vaid dementsete valvuri ja valitsejahinge tähenduses.


Kui vikati ja musta hõlstiga ringi lehviv hooldekodu juhataja (Tarvo Sõmer) on riigipea, siis unine, väsinud, tüdinud ja tülpinud hooldusõde on tema printsess, kellest ei saa kunagi kuningannat.
Liisa Aibeli hooldusõesse on surmavikati vihina pidevas läheduses viibimisest kuhjunud olemismõttetuse ja argirutiini spliin. Sisepinge purskub mõne rauka korrale kutsuva röögatusena, ent distsipliinikaas vajutatakse kohe peale. See õde näeb elu- ja surmaseise selgelt ja teravalt, ent selle mõistmisega pole midagi teha, ehk vaid lohutuseks juhatajasse armunud olla.


Tarvo Sõmeri kaksikrolle noore mehe ja hooldekodu juhatajana seob huvitatus millestki muust kui need hääbujad siin. Kui noor mees ei märka, et kahvatu vanake, kellele ta oma elust jahvatab, pole hoopiski ta vanaisa, siis hooldekodu juhataja jaoks pole neil lihtsalt tähtsust.
Juhataja põhiprobleem on ilmselt juba aastaid, kuidas hooldusõele ligi ajada. Aga julgust ei jätku. Ega tulegi. Või kui, siis ükskord siinsamas ratastoolis.
Niisugune mõttetu elutammumine, ergutavaks hetkeks ees ootav pidu kostüümide ja karaokega. Personalile. Peaaegu nagu “Leses”. Ning mikrofonita ei saa viimasel ajal läbi ükski lavastus.


Maja rütmid


Lugu on liigutav, ent kusagil peitub ometi konks, miks kohati kipub tähelepanu hajuma ning lõpuosa tekstide emotsionaalne sisu tundub hõre. Seal, kus võiks tekkida tundejõnks, pole selleks justkui piisavalt pinge-tõukepinda.


Peeter Rästas on hoolsalt ja hingega kuulatanud “Saja-aastase maja” mitte just hoogsaid, kuid seda tundlikumat interpreedikätt nõudvaid rütme, kuid tundub, et lavastus vajab veel sissemängimist.
Teatris eluõhtuga silmitsi seisnud vaataja võib võtta kodus lahti kavalehe, kus maastik nagu vanainimese palgejooned, ning panna kirja kõik asjad, mida teha pärast surma.
Need, mis elus jäid julguse puudumisel tegemata. Mis on tähtsad. Sest mis annab meile alust arvata, et surm on lõplik?

• Jón Atli Jónasson “Saja-aastane maja”. Limbo ühes vaatuses.
• Lavastaja ja kunstnik Peeter Rästas.
• Osades Liisa Aibel, Erni Kask, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer.
• Esietendus 10. märtsil Rakvere teatri väikses saalis.

Tagasi üles