/nginx/o/2011/03/23/543966t1h0a43.jpg)
Tõstatatud probleem on äärmiselt tõsine ja pole meie juhatusele mingi uudis. Sama olukord on paljudes maakondades, lihtsalt teised maavanemad ei ole nii jõuliselt asjasse sekkunud. Arstiabi peetakse rohkem riigi ülesandeks, see, et seadus kohustab maavanemaid vastutama, on justkui “maha vaikitud”.
Eesti Perearstide Seltsi (EPS) juhatuse viimaste aastate töö on olnud seda probleem ministeeriumis ja haigekassas teadvustada. Võime öelda, et meist on aru saadud, aga probleemi tõsidus ei paista ministrile ega otsuseid tegevale riigikogule veel kohale jõudnud olevat. EPSi juhatuse kõrval tegutseb ka laiendatud juhatus, kus on igast maakonnast üks-kaks perearsti ja mille regulaarsed töökoosolekud toimuvad neli korda aastas. Seega ei saaks öelda, et maapiirkondade perearstide hääl ei oleks kuulda. Näeme ikka kõige suurema probleemina seda, et perearstid on tööga üle koormatud. Eriarstiabisse on järjekorrad pikad ja see suurendab veelgi inimeste pöördumist oma perearsti poole - koormus suureneb pidevalt.
Samas aga kindlustatute arv väheneb, ja seega väheneb ka perearstide pearahapõhine eelarve. Lühidalt: tööd tuleb aina juurde ja raha töö tegemiseks jääb aina vähemaks. Nii need arstid läbi põlevadki. Lisaks on eesti inimeste suhtumine arstidesse väga üleolev, kohati isegi pahatahtlik - kõiki arste tembeldatakse meedias ahneteks, ükskõikseteks, ka lausa varasteks. Üldistusi mõne üksikjuhtumi põhjal aga ei tohiks kunagi teha ja nii saavadki oma tööd südamega tegevad arstid kaela teenimatu patsientide pahameele.
On väga kahju, kui sotsiaalminister ei suuda otsustajate ja rahajagajateni viia infot, et arstiabi kättesaadavus on muutunud karjuvaks probleemiks. Eesti inimese põhiõigus arstiabile ei ole enam tagatud.