/nginx/o/2017/02/14/6341505t1h8188.jpg)
Seaduse järgi on esmatasandi arstiabi korraldamine maavanema ülesanne. On elementaarne, et kohustuse andmisega eraldatakse selle täitmiseks ka vajalikud vahendid. Paraku ei ole maavanemal ei finantsvahendeid ega aastaid tagasi maavalitsuse juures üldarstiabi korraldava maakonnaarsti ametikoha kaotamise tõttu ka pädevaid inimesi.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt korraldab maavanem maakonnas ka perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide ajutist asendamist. Samas ei räägi seadus, mil moel ja mis vahenditega ta seda peaks tegema. Kõik perearsti praksised on iseseisvad, kas FIEd või äriühingud, ning ilma finantsvahenditeta maavanemal puudub igasugune võimalus korraldada perearsti asendamist.
Sotsiaalministri määrus reguleerib peensusteni konkursi korraldamise vabale nimistule perearsti leidmiseks, kuid mitte seda, mida teha siis, kui konkurss ebaõnnestub osalejate puudumise tõttu, ja kuidas tagada ilma arstita nimistule asendusarst.
Üle-eestiline probleem
Lääne-Virumaa perearstikriis ületas üleriigilise meedia uudisekünnise, kuid kindlasti ei hõlma antud probleem pelgalt meie maakonda, vaid kogu Eestit. Aasta algul Kunda ja Viru-Nigula perearsti nimistule väljakuulutatud konkurss ebaõnnestus, isegi ühtegi taotlust ei laekunud. Lahkumiseks on avalduse esitanud veel kaks maakonna perearsti. Kaugel pole olukord, et iga nädal toob meieni kuuldusi uutest loobuvatest või lahkumismõtteid mõlgutavatest tohtritest.
Lahendusi otsides olen maavanemana kohtunud nii sotsiaalministeeriumi, haigekassa kui arstide esindajatega. Neile olen edastanud ka oma ettepaneku korraldada Eestis esmatasandilist arstiabi ministeeriumi tasandil, sest erinevalt maavanemast on sotsiaalministeeriumil olemas selleks pädevad inimesed ja rahalised võimalused. Olukord on kriitiline ja probleem mitmetahuline – selles ei kahtle keegi.
Perearstide Eestist lahkumise põhjus pole ju vaid võõrsil makstavas kõrgemas palgas, vaid paremas töökorralduses ning arstiameti väärtustamises. Praegune olukord on toonud avalikkuse ette meie perearstinduse kitsaskohad: erinevalt Eestist saavad arstid tegeleda Soomes oma põhitööga, selle asemel et kulutada pool päevast paberitöö peale. Teine murekoht on kahtlemata rahastamissüsteem. Küllap oleks haigekassa saanud nii mõndagi teha praeguse olukorra ennetamiseks.
On loogikavastane, et meie riigis eraldab haigekassa perearstile iga kuni kaheaastase lapse kohta ligi kaks korda enam pearaha kui eakate jaoks, kes ometi suurema tõenäosusega arstiabi vajavad. Omaette küsimus on, kuidas tagada Eestis tekkinud olukorras inimestele üldarstiabi.
Lääne-Virumaal oleme praeguse seisuga leidnud asendusarsti Viru-Nigula piirkonnale Rägavere vallas tegutseva tubli tohtri Ruth Pulga näol. Paraku on siiani lahtine, kes hakkab lahkunud arsti alates 1. aprillist Kundas asendama. Kunda kaks perearsti on pärast läbirääkimisi andnud nõusoleku oma nimistutesse kuuluvate patsientide pereliikmete ületulekuks. Igati mõistetav.
Kindlasti ei saa ma olla nõus vägivaldse inimeste nimistutesse liitmisega. Niigi läbipõlemise piiril balansseerivaid perearste on ebainimlik sundida veelgi suurema koormusega töötama või pikendama ootejärjekordi. Mustema stsenaariumi kohaselt tooks see omakorda kaasa järgmiste arstide lahkumise piiri taha. Perearstita jääva ligi 600 Kunda inimese jaoks jätkame koostöös ministeeriumiga lahenduste otsimist.
Vajakajäämised suhtlemises
Nagu sageli juhtub, on kerkinud esile viited vajakajäämistele suhtlemises. Eesti Perearstide Seltsi juhatus pole siiani Lääne-Virumaad külastanud, kuigi tõsine probleem on siin juba mõnda aega aktuaalne. Seltsi juhatus on küll väga aktiivselt võidelnud nii asendusarstide probleemi lahendamise kui perearstide töökoormuse vähendamise nimel, aga nende sõnul ei ole hoolimata kümnetest ettepanekutest olukorra lahendamiseks pidanud sotsiaalministeerium aastate jooksul probleeme nendega tegelemise vääriliseks.
Viimasel aastal on seltsi juhatus keskendunud töökorralduslikele probleemidele, väikelinnade ja -asulate spetsiifilised mured on jäänud ajapuudusel tagaplaanile. Seepärast olengi teinud ettepaneku Eesti Perearstide Seltsi juhatusele külastada Lääne-Virumaad, et kohapeal lahendusi otsida. Seltsi juhatusse kuuluvad suuremates linnades töötavad perearstid, kuid maapiirkonnas puutuvad arstid paraku kokku teistsuguste probleemidega. Minu seisukoht on alati olnud, et pealinna kontoritest ei saa juhtida maapiirkondade elu ega arengut.
Lootused tuua maakonda noori arste oleme seadnud tänasele kohtumisele Tartu ülikooli arstiteaduskonna residentuuri üliõpilaste ja Eesti Perearstide Seltsi esimehe Ruth Kaldaga. Ehk oleks pikemas perspektiivis lahenduseks, kui residentuuri jooksul oleks kohustuslik töötada ka maapiirkonnas?
Ei maksa unustada, et üks osa lahendusest on peidus meis kõigis. Maailma parandamist tuleks ikka alustada iseendast ehk väärtustades oma perearsti, muudame üldist suhtumist arstidesse.
Välissuhetes on meie riik viimastel aastatel kahtlemata väga palju olulist saavutanud - Euroopa Liit, NATO, Schengeni viisaruum, ühisraha kasutuselevõtt. Kokkutuleva parlamendi ülesandeks jääb nüüd riigi sisehoovis asjade korrastamine, et säilitada inimeste usk oma riiki. Põhiseadusest tulenev õigus tervise kaitsele ei saa jääda vaid sõnadeks paberil. Inimesed väsivad lubadustest ning patriootlikest üleskutsetest - on aeg tegutseda.