Kevadpühadel on oma võim ja maagia

Kevadpühad. Foto: Mari Teinemaa

Eesti rahvakalendris leidub hulk vahvaid ja veidraid lihavõttekombeid.

Mõnel pool peeti kevadpühi ohtlikuks ajaks, mil oli parem magada, sokid jalas. Paljas jalg ei tohtinud hommikul põrandat puudutada, sest muidu valutasid jalad suurema osa suvest. 

Meie kandi noored ja lapsed pidasid lihavõtteid kivile või kännule asetatud lauale hüppamisega, see pidi tagama tervise ja õnne.

Levinud oli komme hankida uued rõivad ja näidata neid teistelegi. 

Peeti tõeks, et lihavõtte ajal muutub vesi minutiks magusaks.

Munade värvil usuti olevat tähendus. See väljendas munasaajale tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.

Munadega tehti ka tempe: tooreid mune sokutati neile, kes ei meeldinud või kelle vastu tunti vimma.

Muna oli ka liisk – esimesel karjapäeval asetati see laudalävele. Loom, kes muna katki astus, suve üle ei elanud.

Loomismüüdi järgi tekkis munast maailm. Ka paljude rahvaste jumalad on sündinud munast. Eestlastel tuli salapäraselt karjateelt leitud munast välja ilmatütar, kes läks mehele tähele või kuule, hakates maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart.

Usuti, et kui hoida lihavõttemuna seitse aastat, siis muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks.

Pajatatakse ka müütilisest taevakanast, kes muneb kuldmune, mis veerevad päikesena üle taevavõlvi.

Allikad: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, Maablogi