Andry Ervald - in memoriam

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andry Ervald.
Andry Ervald. Foto: Eero Vabamägi

Muinasjutt sai läbi ...

Kevadise lumesulamise aegu oleme kaotanud särava isiksuse, hea kolleegi ja toreda sõbra Andry Ervaldi.

Virumaa Teataja lugejad ja meie kollektiiv jäävad mäletama Andry kirjutisi, mis olid alati ettearvamatute nüanssidega, mõnusate vingerpussidega ja samas sügavamõttelised. Mis põhiline – neid oli huvitav lugeda. Need olid lood, mis pakkusid lugejale tõelist naudingut ning panid kaasa mõtlema, ükskõik kas kirjapanduga oldi nõus või mitte.

Andry särav isiksus, tema originaalne kirjutamisstiil ja loominguline mina koos laste- ja noortesõbraliku olemusega tegid temast paljude jaoks suure kamraadi ja mõttekaaslase, kellega oli huvitav, kellelt võis õppida ja keda sai usaldada.

Virumaa Teataja laste- ja noortekülgede autorina andis ta lehele uue hingamise ning tema kaastööd olid alati oodatud. Nõnda, nagu oli alati oodatud toimetusse tema pikk ja muhe kogu.

Kui Andry tuli, poetas ta alati lauanurgale kompveki ja lausus tunnustava sõna. Ta oskas inimeses näha erilisust ja panna teda end tundma erilisena. Väga tihti ütles ta: “Sa ei kujuta ette, kui fantastilist tüdrukut/poissi/õpetajat/inimest ma kohtasin ...”

Andry oli jutuvestja. Ta jutustas sulle loo, kui sa temaga kohtusid või kui ta helistas. Ta oskas seda. Ja ta õpetas lugusid kuulama, hindama. Ja julgustas neid ka ise rääkima. Vähemalt üritama. Andry suur kink oma noortele sõpradele oli mõte: “Ole kes oled!”

Alljärgnevalt avaldame postuumselt ühe Andry kirjutise, mis oli jäänud oma järge ootama. See on arvustus Rakvere Kolmainu kirikus mängitud “Suure maailmateatri” kohta, mis oli kavas küll tükk aega tagasi, kuid millest Andry juba siis kindlasti kirjutada lubas. Ehkki hilinenult, täitis Andry selle lubaduse. Ise veel lisas, et vaim ei tulnud varem peale, aga kasutage nüüd lahkesti, kui veel tarvis läheb. Läks tarvis. Läheks edaspidigi, kui oleks vaid võimalik.

Ikka otsitakse kokkusattumusi. Ka see lugu maailmateatrist ja kõiksusest on justkui tähenduslik. Tsiteerigem Andry loo viimast lõiku, kus ta annab sõna lavastaja Tiit Altele: “Iga inimene peab mõtlema nende teemade – elu ja surm – üle järele. Enamasti sunnib meid elu ise. Teater võib seda samuti teha.”

Olgu seesinane kaastöö järelehüüdeks Andryle sinna kõiksuse teele või Narnia maailma või Eikunagimaale, kuidas soovite. Puhka rahus, meie Suur Sõber. Või pigem nii, nagu Andry ise soovis iga oma toreda kirja lõpus: “Rõõmsat jõudu!”

Sinu
Virumaa Teataja

Kõige suurem pinginaaber

Raivo Raigna

Elutee on viinud mind kokku paljude imeliste inimestega, kellest üks tähelepanuväärsemaid oli 213 sentimeetri pikkune Andry Ervald - tõlkija, ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Aga tähelepanuväärsem kui hiiglasekasv, oli Andry muinasjutuvestja suur ja soe süda.

Olime ligi kaks aastat piltlikult öeldes pinginaabrid. Jagasime Virumaa Teataja toimetuses ühist kirjutuslauda ja nii saime headeks tuttavateks. Andry kirjutas haridusest ja noortest.

Ta oskas seda hästi, sest selle hallinevate lokkidega viiekümnele läheneva mehe hing oli noor. Toimetuses käisid tal tihti külas koolinoored, kes suhtusid Andrysse kui oma heasse sõpra ja kambajõmmi.

Kunagisest lootustandvast korvpallurist küpses keskeas ajakirjanik ja muinasjutuvestja, kes oma tahte ja ande suunas loomingusse.

Ja oma tööd tegi Andry kirega, pannes kirjatöösse jäägitult oma elujõu. 2007. aastaks oli ta ajakirjanikutöö kõrvalt eesti keelde tõlkinud  lastekirjanduse klassikasse kuuluvad C. S. Lewise “Narnia kroonikad” ja Roald Dahli armastatud raamatud.

Täna pole Andryt enam meie hulgas. Ja minul on kurb, et lahkunud on minu kõige suurem pinginaaber, kelle südamesse mahtus palju kirge ja lapsemeelsust.

Andry, Sul oli annet elada, sest vanadus ei saabunud Sulle kunagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles