Sõrmusega ja sõrmuseta ema

Marju Lina Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Eesti keele tunnis korjasin kord (vist viienda klassi) õpilastelt kokku töövihikud. Üks küsimus oli seal umbes niisugune: mis oli sinu viimatine suurim elamus?

Ning ühest vihikust lugesin vastuse: “See, et minu ema valiti aasta emaks.” Imestasin. See oli mulle uudis. Kuid imestama ei pannud mind sugugi fakt, et minu klassi toredate kolmikute ema, kel peale nende kolme poisi ka kaks suuremat tütart peres sirgumas, aasta ema tiitli vääriliseks peeti. Õige pea kuulutati seda uudist üle maa ja ma ei usu, et olnuks kedagi, kes võinuks toda valikut kritiseerida.

Aasta ema valitakse Eestis juba 19 aastat. Eesti Naisliit on pannud kirja selle seisusenimetuse andmise põhialused üsna napilt: aasta emaks võib kandideerida Eesti vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.

Mulle meeldib, et napilt. Üpris üldsõnaliselt, nõnda, et nende sõnade vahele ja ümber mahub paljugi. Näiteks pole öeldud, mitu korda võib ema olla olnud abielus, kas ta üldse peab olema abielus (olnud), kui pikk või raske ta maksimaalselt olla võib, kus tohib ta olla töötanud või kas ta võib kuuluda mõnda erakonda. Näiteks.

Ja ometi. Möödunud nädalal astus naisliidu esinaine Siiri Oviir üles saates “Ringvaade” ning kuulutas, et abielunõue on aasta emaks kandideerimisel ilmselge. Tohoh. Olen nüüdseks vist kümme korda võtnud lahti naisliidu kodulehe ja lugenud jälle ja jälle. Äkki on see kirjas kuskil, kuhu ma pole osanud vaadata. Ent abielu kohta pole aasta ema teema puhul kirjas sõnagi. Mis seal on, tõin just äsja välja. Aga “Ringvaates” läks asi järjest kummalisemaks.

“Meie eesmärk on väärtustada perekonnaelu ja laste kasvatamist, mitte lihtsalt emaks olemist,” ütles Oviir. Mida ta sellega öelda tahtis? Kuidas on seotud abielus olemine ja laste kasvatamine? Mille põhjal, pagana päralt, võtab naisliidu esinaine õiguse väita, et vabaabielus olevate või üksikvanemate lapsed pole peres kasvanud ja kasvatatud? Et ilma sõrmuseta naine on lihtsalt ema, kes oma lapsi ei kasvata?

Seegi pole veel kõik. “Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kellel on küll, tõesti, jah, palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa,” ütles Oviir. “Kuskile tuleb piir tõmmata.”

Tõsi. Kuskile tuleb piir tõmmata. Tõmbame selle piiri ära. Oviiri väljaütlemised annavad klaari pildi sellest, et naiste eest kõnelema tema ei passi. Mina ei tea, mida mõtleb ja ütleb naisliit tema selja taga, kuid liidu koduleht kuulutab muu hulgas, et naisliidu ülesanne on välja astuda naiste õiguste igasuguse ahistamise vastu, tõsta naiste väärikust ning kasvatada inimestes humaansust, kõlbelisust, sallivust ja halastust. Kas proua esinaine on seda lugenud, ma ei tea. Sest tema väljaütlemistes oli naiste õiguste ahistamist, naiste väärikus sai hoobi ning humaansust, sallivust ega halastust ei kõlanud neis repliikides küünevõrdki.

Ma tunnen kümneid vabaabielus olevaid paare, kellel on imetoredad lapsed. Ma tunnen mitukümmet üksikema, kujutlege vaid, kes teevad kõik, et nende lastel oleks hea elu. Teate, mida tähendab see “kõik”? Nad ei ole vaid emad. Nad on ka isad ja mõnel puhul ka vanavanemad. Nad rabavad tööd nagu hullud, osalevad koosolekutel ja spordivõistlustel, nuputavad, mida teha ometi isadepäeva üritusel – ja mõtlevad midagi välja ka! –, nemad ei saa mõnd ülesannet kaasa kaela veeretada, et hetkeks puhata, nemad teevad kõike ise. Aga naisliidu (või vähemalt selle esinaise) seisukoht on, et ei-ei. Nemad pole emad. Ema on see, kellel on perekonnaelu. Mis on perekonnaelu, kui see pole see, mida elavad pühendunud üksikemad?

Muide. Mina valiksin aasta emaks ka mõne armsa ema SOS Lastekülast. Või Maarja külast. Või ükskõik millisest lastekodust. Ja ma ei uuriks, kas ta on abielus. Isegi seda mitte, kas ta ise on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last.