Juhtkiri: Tolmune Eesti lipp Bekaa orus

Pantvangi võetud eestlaste jalgrattad ja isiklikud asjad mis leiti tee äärest, kus seitsme liikmeline matkagrupp rööviti. Foto: Reuters

Kolmapäeval šokeeris Eesti avalikkust uudis, et Liibanonis on röövitud seitse Eesti jalgratturit, nende hulgas ka üks Rakverest pärit jalgrattasportlane. Neist jäid röövimise kohta maha jalgrattad ja tolmune Eesti lipp.

Liibanoni ei peeta üldiselt väga ohtlikuks reisimise kohaks, seda tõestab ka asjaolu, et seda riiki külastab aastas kolm miljonit turisti. Küll aga peetakse suhteliselt ohtlikuks sedasama Bekaa orgu, kus eestlased rööviti. Tegemist on üsnagi kriminogeense piirkonnaga, kus toimuva üle puudub Liibanoni valitsusel kontroll.

Araabia maailm pole enam kaugeltki see, mis kolm kuud tagasi. Rahvarahutused, mis algasid Tuneesiast ja Egiptusest, kandusid suuremal või vähemal määral teistesse araabia maadesse. Liibüas on juba nädalaid käinud verine kodusõda. Olukord on segane, sest pole selget pilti, kes on ülestõusnute mahitajad ja relvadega varustajad.

Seega tähendab kõnealusesse regiooni rändama minek praegu riski. Tegemist on kui kuuma supikatlaga, kus ettevaatamatud võivad saada kõrvetada.

Iseenesest on ju positiivne, et järjest rohkem eestlasi ei piirdu üksnes kommertslike lõbureisidega, vaid nad avastavad omal käel teisi riike, kogevad erinevaid kultuure ja avardavad seeläbi oma maailmapilti.

Kõike võõrast ja harjumatut ei maksa alati karta, kuid praegusel keerulisel ja mõnes piirkonnas murrangulisel ajal oleks vaja siiski rohkem adekvaatselt hinnata tekkida võivaid riske.

Kas parimas eas sportlikke eesti mehi kasutatakse vahetuskaubana Iisraelis ja läänemaailmas vangis olevate araabia ekstremistide vastu vahetamiseks või ... Seda näitab aeg.

Eesti riigi käed oma kodanike päästmiseks jäävad siin ilmselt lühikeseks. Tarvis on kogu läänemaailma ja mõõdukama poliitikaga araabia maade abi.

Virumaa Teataja soovib röövitud kaasmaalastele meelekindlust ja loodab, et see olukord laheneb nende peatse vabastamisega.