Garri Raagmaa: miks Targast Majast sai lollide maja?

Linnaregiooniseminari vedas Tartu ülikooli geograafiainstituudi teadur Garri Raagmaa. Foto: Tairo Lutter

“Tark Maja” - selle ütles vist esimesena välja Tallinna ülikooli rektor Rein Raud 2008. aastal Rakveres ülikoolide kolledžite arutelul. See iseloomustas tabavalt väljaspool Tallinnat-Tartut kavandatavaid kompetentsikeskusi (KK) piirkonna ettevõtjaile ja töötajaile tarkuste ja oskuste mujalt maailmast juurdehankimiseks. Rakveres pidi Tark Maja koondama kolme kohaliku kõrgkooli tegemised ja looma südalinnas innovaatilise keskkonna, kus ettevõtjatel, spetsialistidel ja üliõpilastel on põhjust kokku saada.

Kuidagi aga juhtus, et sisulise kompetentsikeskuse asemel asuti Rohke Debelaki moodi arendama geniaalset metafoori selle sõna otseses mõttes.

Meist veelgi hõredama asustusega Põhjamaades ja Šotimaal-Iirimaal on ridamisi uurimiskeskusi ja kõrgkoole, kus tehakse vajalikku uurimis-arendustööd ja koolitatakse nii noori kui ka eriti just vanu. Kõrgkoolide paigutamine ääremaale on osutunud üheks parimaks regionaalpoliitika meetmeks. Mis oleks täna Joensuus, Umeås või Tromsøs, kui seal ei oleks ülikoole ja teadusparke?

Lundi geograafiaprofessor Torsten Hägestrand tõdes 1970ndatel, et “mootorsaag hävitas Põhja-Rootsi töökohad”. Mis siis veel harvesterist rääkida. Et asustust säilitada, oli vaja uusi töökohti, ja töökohtade loomiseks oli vaja ettevõtteid, mis suudaks ülemaailmselt konkureerida. Globaliseerumisel on hargmaiste suurettevõtete mõju kasvanud. Süveneb spetsialiseerumine väärtusahelates, kasvab teadmiste ja tehnoloogia olulisus.

Tark Maja oli vist nii mõnelegi kohalikule otsustajale veidi UFO või teletupsu maja moodi: aru ei saadud, milleks see hea oli, aga päris põnev oli teist vaadata.

Ettevõtluses on innovatsioon enamasti kuskil juba kasutatud idee või tehnoloogia rakendamine. Uuendused tekivad valdavalt igapäevases tegevuses: masinate kasutamisel ning suhtluses partnerite ja klientidega – see on TKS mudel (inglise keeles DUI – doing-using-interacting). Isegi USA-s, kus on MIT, Stanford ja Harvard, tuleb otse ülikoolidest innovatsiooni vaid paari-kolme protsendi piires. Enamik uutest lahendustest luuakse ettevõtetes. Teaduspõhine tehnoloogiainnovatsiooni mudel esineb Euroopas ja Ameerikas ainult suurtes ülikoolilinnades, mis katavad koos lähitagamaaga vaid 5% territooriumist. 95% territooriumil valdab TKS mudel.

Viikingite ja keltide nutikad järeltulijad mõistsid, et kõikjale ei saa ülikoole püsti panna. Kuidas aga hõredas keskkonnas väikefirmade võimekust kasvatada? Lahenduseks said ülikoolide kolledžid ja tehnokeskused, mis hakkasid ettevõtetele vajalike uusi tehnoloogiaid maailmast kohale sikutama ja neid kohandama, aga ka ettevõtjate silmaringi laiendama ja töötajaid koolitama. Uued koolid olid pealegi märksa väledamad ettevõtete vajadusi arvestama kui akadeemiliselt unised ülikoolid. Nii tekkisid 2000ndateks Põhja- ja keldimaade väikelinnadesse rakenduskõrgkoolide võrgustikud.

Põhjamaade sõpruslinnade eeskujul soovisid “oma ülikoole” ka meie 1990ndatel loodud ja valitud kohalikud võimud. Et eraülikoolid avasid väikelinnades oma “diplomite müügi kontorid”, järgisid TTÜ ja TLÜ kasvavas konkurentsis oma kahaneva turuala pärast mures oleva Tartu ülikooli regionaalsete kolledžite loomise algatust. Kuressaares, Kohtla-Järvel ja Pärnus olid huvilisteks ka keskastme spetsialiste vajavad ettevõtted.

Eesti regionaalsed kõrgkoolid olid Põhjamaade analoogidest väiksemad: nii mõneski kohas “konkureeris” mitu üksust, üle Eesti oli neid 30 ringis, ja nende loomisel ülemäära pikalt ettevaatavaid analüüse ei tehtud. 2000ndate keskpaigaks oli ilmne, et tudengkond hakkab kahanema. Erakoole kadus ja neid liideti koos harukontoritega.

Eesti ülikoolide kolledžid lõid omakorda seljad kokku. Et samas kerkis olulise teemana innovatsioon, räägiti julgemalt ülikoolide kolmandast – ühiskonna teenimise rollist. Rektorid sõlmisid 2008. aastal koostööleppe, arendamaks ühiselt kolledžite võrgustikku. Toonane regionaalminister Õunapuu käivitas riikliku kolledžite programmi, mis valmistas ette juba märksa suuremate eurorahade regionaalpõhist kompetentsikeskuste meedet (KKM). Algne idee oli koondada kõrgkoolid, ettevõtluskeskused, kaubanduskojad ja uurimisasutused “ühe peatuse poe” ühtsesse võrgustikku ja ühe katuse alla.

Tuli uus valitsus. Regionaalminister Kiisler ja haridusminister Lukas olid küll ühe erakonna mehed, kuid ei kippunud just samas suunas mõtlema. Oli mingi roll ka kampsunil, mida viimane armastas kanda, kuid KKM rookis välja kõik haridusega seotu, põhjendusega, et see olevat haridusministeeriumi rida, aga meede peab arendama ettevõtlust. “No tule taevas appi!” Ansip oleks pidanud oma lemmikfraasi ka siin kasutama. Valdava osa Põhjamaade analoogsete KK-de fookus ongi ju ettevõtjate-töötajate harimisel.

Kolledžite ja maakondlike arenduspealike algse seisukoha järgi pidi koostöös ülikoolidega kokku lepitama piirkondlike ettevõtete vajadustest lähtuvad eesmärgid – programm, mis oleks välistanud dubleerimise ja taganud piirkondliku spetsialiseerumise. Meede tehti aga taotluspõhiseks. Toonaste ametnike hinnangul pidi konkurentsis tekkima häid ideid. Tekkiski. Eelvoorust sai põhiprojekti ettevalmistuseks raha näiteks SolarBase'i nimeline KK. Õnneks seda Otepää metsa kinnisvaraprojekti, kus nõustamine pidi toimuma Skype 'i vahendusel, siiski lõpuni ei toetatud. Raha said vaid ülikoolide KK-d.

Toetamaks kuut objekti, kirjutati kokku tervelt 34 lehekülge (Times 1,5 reavahega) määrust. Tarbetu formalismi tõttu jäid projektid venima ja mitu entusiastlikult kaasas olnud ettevõtjat kõrvale. KK eestvedajad ei olnud enam kaugeltki nii õnnelikud ja tõdesid, et “nad on nüüd küll ülimalt kompetentsed hangete ja aruandluse koostajad, kuid päris asjaks neil enam jaksu üle ei jää”. Tartu ülikooli kolledžid KKM raha ei saanud, väidetavalt ei soovinud nood meetme kitsenduste järgi piisavalt painduda.

Kui enamik KK-sid jäi mis iganes juriidilises vormis otseselt ülikoolide või Võrumaa kutsehariduskeskuse struktuuri, kes saba ja sarvedega projektide õnnestumise eest vastutavad, siis Rakveres järgiti täht-tähelt määruse nõuet luua eraldi sihtasutus (SA). Ja kui uut raha EAS-ilt ei saadud, lasti SA pankrotti.

Kas Rakvere linn või Lääne-Virumaa KOV liit üldse vajas seda KK-d? Tark Maja oli vist nii mõnelegi kohalikule otsustajale veidi UFO või teletupsu maja moodi: aru ei saadud, milleks see hea oli, aga päris põnev oli teist vaadata. Omavalitsuste finantsiline võimetus sunnib eri kanalitest raha hankima, ja KKM oli üks neist.

Lääne-Virumaal on elaniku kohta enim (ka suuri) ehitusmaterjale tootvaid ettevõtteid. Aga selle asemel et lähtuda oma firmade vajadustest, hakkas Targa Maja KK end ehtima võõraste sulgedega: valdav enamus osalisi oli Tallinnast-Tartust. Rakvere ametikooli ja Lääne-Viru rakenduskõrgkooli KK tegevusse sisuliselt ei kaasatud. Sealseid kõrgkoole pole ka enam kui kümne aasta jooksul suudetud ühendada. Kohalikel võimudel ei ole tegelikult sealseile võtmeinstitutsioonidele mõju.

EAS-i keskendumine formaalsetele nõuetele jättis tagaplaanile kohaliku osaluse ja võimaldas üksikutel eestvedajatel (ju ehk isegi teatud ajani heas usus) oma Potjomkini küla ehitada: teha head nägu ja toota kontrollidele usutavat aruandlust. Kui see mäng ei tundunud EAS-ile enam usutav, kukkus kaardimajake kokku.

Kersti Kaljulaid soovitas eelmises ametis mitu korda kontrollida kulutuste asemel tulemusi. Targa Maja KK puhul näiteks idufirmade arvu ja käibe kasvu, nõustatud ettevõtete ja koolitatud töötajate arvu. Küllap oleks siis KK sisuks algusest peale midagi muud saanud.

Tampere ülikoolireformi üks eestvedaja, prorektor Harri Melin ütles hiljutises vestluses, et Soomes võiks ülikoolide keskusi senise mitme asemel administreerida üks ülikool, samas teistega koostööd jätkates. Nii see Eesti ülikoolide regionaalsetes kolledžites ongi. On see jätkusuutlik? Väikseima Kuressaare kolledži väikelaevade KK katseseadmed-laborid on tihedas kasutuses, koolitatakse disainereid ja muid spetsialiste. Ettevõtjad on rahul.

Et valitsusel on mõte viia osa riigiasutusi maakonnalinnadesse, aga päris head plaani vist veel ei ole, tasuks ehk õppida ka Rootsi kogemusest, kus riigiasutused ja kohalikud kõrgkoolid on mitmes kohas olnud peamine tõukejõud ettevõtlusklastrite rahvusvahelistumisel. Eesti ülikoolides on piisavalt tarkust, et kujundada regioonide olusid arvestav innovatsioonisüsteem. Nii nagu KK alguses kavandati.