Tipppolitseiniku meenutus: kivirahe all Tallinna kesklinnas

Alar Karu tunnistab, et kiiver, mis tal Pronksiöö sündmuste keerises peas oli ja kivirahe eest hoidis, on tema reliikvia. “See on saanud natukene kahjustada ja see auk on suur ja sügav, aga mulle on ta niisugune meene, mis vääriks muuseumisse panekut.” Foto: Meelis Meilbaum

Tänane Ida prefektuuri operatiivteabeteenistuse vanem Alar Karu (44) ütleb, et sündmused kümne aasta tagant on tema karjääri tipp. Jutuajamise käigus pöördub tema soe pilk ikka ja jälle pisut eemal olevale kiivrile. Selle keskel laiutav massiivne auk näitab liigagi kõnekalt, mis toimus Pronksiööl. Mida pidid korratagajad läbi elama.

Aastakümnetagustele sündmustele tagasi vaadates ütleb politseimajor, et toimunu oleks olnud nagu hiljuti. Nii teravalt on need pöörded meeles, et on isegi politseinikule saanud erakordseks. Sellistest on võimalik osa saada vaid korra.

Kui mälestustereal õhku visata märksõna “pronksiöö”, tumenevad Alar Karu silmad veelgi. Ta tunnistab, et meelde tulevad eelkõige tegusad päevad Tallinnas. “Ränkraske töö, vahetuste pikkus oli julgelt 16 tundi. Pikad päevad tuli ära teha,” ütleb Karu rahulikult.

Kümme aastat tagasi töötas ta Rakveres kriminaalpreventsiooni ja noorsoopolitsei talituse juhina. Mõned päevad enne legendaarset 26. aprilli, kui hakati ette valmistama pronkssõduri juures olevate punaväelaste säilmete väljakaevamisi, tuli pealinnast korraldus. “Eelnevad aastad olid näidanud, et sellel perioodil teatud ilmingud Tõnismäe platsil süvenesid. Varasem Eesti-Venemaa vaheline jalgpallimäng, mille mängujärgne melu kandus ka pronkssõduri juurde, oli samuti indikaatoriks. Erimeelsused sihtrühmade vahel süvenesid,” arutleb Karu.

Nii mindigi 14 Ida regionaalse tugiüksuse mehega Tallinnasse. Lisaks pealinnas tegutsenud „märulipolitseile“ olid igas prefektuuris loodud ka regionaalsed tugiüksused. “Sinna kuuluvad politseiametnikud teevad igapäevaselt erinevaid politseinike põhitöid. Nad on koolitatud suurüritustel turvalisuse tagamiseks,” ütleb Karu.

Tema sõnutsi oli Eestis see õnneks juba selleks ajaks loodud. “Me olime pisut enam ette valmistatud ja paremini varustatud sellisteks võimalikeks olukordadeks. Olime läbinud teatud koolitused, harjutanud,” jutustab Karu, kes oli selle üksuse juht regioonis.

Politseiametnik räägib, et neile oli see ju täiesti tavaline väljakutse, kus parema koostöö tarvis omavahel veidi harjutati ja tuletati oskusi meelde.

Abivahendite kohta ütleb ta, et kaitsevarustus tähendas sisuliselt kiivrit, kindaid, kombet ja kaitsmeid kehal. “See ei ole ju mingi ründevarustus tugeva jõu vastu, pigem kaitsevarustus.” Mõistagi oli igal politseinikul lisaks personaalne püstol, teleskoopnui ja teised erivahendid. Seda, kui suureks abimeheks võib saada kilp, mõistis politsei kisma keskpunktis – kui kivirahe ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kuid ärgem liikugem siiski sündmustest ette.

Kui 26. aprillil 2007. a varahommikul alustati Tõnismäel väljakaevamisi, olid ka politseinikud sealsamas valvekorras. “Arvan, et kell kolm olime valmis, tund hiljem alustasime üksustega koos platsi kaitse alla võtmist. Inimesi ei liikunud palju, kuid plats oli vaja tühjaks saada kõrvalistest isikutest, et töötajad saaksid rahulikult toimetada,” räägib Alar Karu. 

Tema sõnutsi oli neid, kes ei olnud valmis vabatahtlikult ja rahumeelselt lahkuma, ja nii kasutati nende suhtes sundi – autoaken löödi katki ja avati uks. “Midagi ei olnud teha. Plats tuli üksustega koos meie võimu alla saada.”

Hommikuks oli missioon lõppenud. Kõik oli rahulik ja mehed viidi puhkama. “Tööpäeva lõpus hakkas aga platsile koonduma rahvast, vaikselt tuli kogu aeg infot, et rahvaarv kasvab. Mingi aeg oli olukord tõstetud kõrgendatud valmidusse – lisaks tavapolitseinikele toodi sinna ka meid lisaks,” meenutab Karu. Oli tarvidus tagada, et erivarustuses märulipolitsei oleks vajadusel valmis kiiresti reageerima. Ja nagu täna ajalugu edastab – seda tuligi teha.

Karu tunnistab siin ja praegu, et talle tuli siiski üllatusena, et olukord selliseks kujunes.

Nii umbes õhtul kella seitsme paiku hakkasid tuhatkond demonstranti vaikselt, kuid kindlalt pahameelt üles näitama. Mäss võttis vaikselt pöördeid – alguses rünnati sõnaliselt ja püüti politseiahelast jõuga läbi murda. Hiljem tabas politseinikke pidev kivirahe. Neid rünnati verbaalselt ja füüsiliselt. “Alguses olid politseinikel rinnas nimesildid. Venekeelsete nimedega politseinikud sattusid erilise ründe alla. Neid nokiti massist justkui välja.”

Alar Karu ei taha tunnistada, et talle langes suur koormus, lisaks rünnaku tagasitõrjumisele pidi ta ka juhtima oma üksust. Ta ütleb tagasihoidlikult, et ülesande raames anti neile ka märulipõhiüksusest instruktor, see tähendas talle tugevat toetust.

“Neile oli see põhitöö. Nad olid rohkem treenitud ja veel paremas valmiduses. Meid aitas Arvo Ivanov, kes oli meil töötanud, nii et meil oli personaalne läbisaamine,” räägib Karu ja lisab, et toetus oli tohutu.

Kuidas meeskonda ühte jalga sammuma panna, on sellistes keerulistes olukordades suur küsimus. Karu noogutab. 

“Sisuliselt on nii, et iga inimene võib käituda selles olukorras erinevalt, kuid käituda tuleb nagu üks meeskond. Mõnda on vaja julgustada, teisele öelda, et veel ei lähe.”

Ülekeemismomente oli. Ta toob sisse malemängu näite: põhimõtteliselt võid ju mõelda mitu käiku ette, aga samal ajal ei tohi teha ühtegi käiku, mis sind tule alla viib. Alar ütleb sündmusi meenutades, et tõesti pidi ta mõned korrad sekkuma.

“Selles mõttes, et minu kõrval seisev ametnik ei läheks liiga kergekäeliselt, ei sekkuks üle. Selles suhtes olin sunnitud inimese tagasi kutsuma. Provotseeriti kogu aeg, aga meie ülesanne oli mitte sellele alluda. See ei ole kerge ülesanne,” märgib Karu.

Provotseerijad tulid nimelt võimalikult politsei lähedale kiivrivisiiri vastu ja loopisid kõikvõimalikke sõnu. Politseinikud ise ütlevad, et ment oli tol korral hellitussõna.

Aga sõnadest hullem on loomulikult füüsiline valu. Lõpmatu kivirahe, mis korravalvureid tabas. Ründematerjali - seda nopiti sealtsamast tänavasillutusest.

“Ründeintensiivsus oli meeletu, me ei olnud selleks valmis. Kogu aeg venitasime teadlikult, ei tahtnud tulla täielikus kaitsevarustus välja.”

Psühholoogilise poole pealt ütleb Karu, et ta ikka lootis, et olukord on nii palju kontrolli all, et see ei kesta väga pikalt. “Kuigi ma nägin seda tänavat, sealt oli võtta neid kive küll ja küll. Tuli ollagi stoiliselt rahulik. Korra tekkis küsimus, et kaua me seisame, mingil hetkel laseme end ainult loopida. See oli päris valus, ja hea oli, et keegi juhtidest andis otsuse edasi liikuda,” ütleb Karu, kes tunnistab, et kividega loopimise aeg oli sel ööl kõige ärevam.

“Mäletan hetke, kui kilpide toomine viibis. Üks minu üksuse poistest sai vigastada.” Alar Karu vaikib. See tähendas sisuliselt seda, et ta oli sunnitud ahelikust mehe välja tirima ja viima üksuse selja taha, et ta kivirahes ei oleks. “Kui me hommikul nägime tema kuulivestita keha ...” ütleb ta vaikselt. Tol ööl vigastada saanud tosinast politseinikust kuulus nende ridadesse kaks – ühel oli rangluu- ja teisel roidemurd.

Sel hetkel, kui mass eskaleeruma hakkas, oli Karu rahvusraamatukogu Tõnismäe otsa poolses nurgas. “Korrarikkujad püüti suunata Pärnu maantee poole,” meenutab Karu. Taktikaliselt oli see õige käik, kividega loopimisest saadi igatahes lahti. Ta ütleb, et sel ööl jäi tema jalajälgi umbes 500 meetri raadiuses Pronkssõdurist. 

Sündmused läksid aga üha pöörasemaks. Rahvamass hakkas Tallinna kesklinnas rüüstama kioskeid, lõhkuma kontorite ja korterite aknaid.

“Korrarikkumised läksid aina raskemaks, mingil hetkel hakkasime lihtsalt oluliselt rohkem isikuid kinni pidama,” meenutab Karu.

Pärast keskööd tuli aga taas pööre, mis jääb Pronksiöö sündmuste kronoloogiasse igavesti. 

Tatari tänaval pussitati Dmitri Ganinit, kes suri hiljem haiglas.  “Ma isegi ei mäleta enda praktikast, et oleksin seda kuidagi oma eetris kuulnud. See võis olla ka sellest, et meil olid kindlasti ka väga erinevad kõnegrupid kasutusel, kõik üksused polnud ühes sides,” ütleb Karu.

Olukord hakkas vaikselt stabiliseeruma, samal ajal kui Eesti pealinn oli rusudesse pekstud, otsustati kella viie ajal hommikul pronkssõdur Tõnismäelt ära viia.

Politseinikud lasti 27. aprilli hommikul ööbimiskohta, kuid toimunust olid emotsioonid nii laes. “Poisid olid nii tahtmist täis, see oli nende jaoks ka niivõrd suur väljakutse. See liitis meeskonda nii meeletult, et kui me sõitsime kesklinnast ära Pirita poole, siis kõik oli üks lüli. Kõik olid väärtuslikud. Nad olid rahul, et suutsid sellise kadalipu läbi käia,” märgib Karu, kelle sõnutsi ei kuulnud ta oma üksuses, et keegi oleks öelnud, et öö oli nii karm, ära mind enam kaasa võta. “Selline suhtumine oli küll välistatud,” kinnitab ta.

Alar ütleb, et ega magamisest väga midagi välja ei tulnud, sündmused olid adrenaliini nii kõrgele virutanud. “Kõik elasid päeva uuesti läbi, arutelud jätkusid, olime koos, vaatasime, mis uudistes räägitakse,” meenutab ta. Ta lisab, et kuna nende üksuses oli ka vene keelt rääkivaid ametnikke, jälgisid nad kahte erinevat uudistevoogu.

“See jättis mulle väga hea ja kustumatu mulje, kuidas minu üksusesse kuuluvad teisest rahvusest ametnikud, kes olid ise seal märuli keskel ja nägid, mis seal tegelikult toimus, tõid välja, kui kallutatult ja erinevalt oli mässu kajastatud Vene meedias,” räägib Karu.

Ometigi jätkusid sündmused ka 27. aprilli päeval, ka siis hakkasid massid kogunema. Karu ütleb, et selleks ajaks oli politseitaktika muutunud, enam ei oodatud, kuni tuhanded inimesed kogunevad. “Hakati juba varem inimesi kontrollima, suunama, vajadusel kinni pidama. Nii et teine päev oli oluliselt liikuvam päev, sõitsime linnas ringi, kontrollisime tänavaid. Eks lõhkumist, ründamisi ja kinnipidamisi oli ka siis,” meenutab ta.

Ehkki olukord stabiliseerus, politseinikke siiski koju ei lubatud, mõned päevad olid nad ärevas linnas valves.

Koju jõudnud, ütleb Alar Karu, läks elu tavapärases rütmis edasi. “Panin riided pessu ja koti lattu. Ma arvan, et emotsioone elati läbi pikas järellainetuses,” ütleb ta. Karu sõnutsi on suur asi, et nad omavahel rääkisid: positiivsetest kogemustest ja ka sellest, mida oleks pidanud teisiti tegema.

Karu toonitab mitmeid kordi, et politseile oli see ikka seni kogemata olukord. “Kui kaht päeva võrrelda, siis need olid kardinaalselt erinevad. Teisel päeval muudeti politsei taktikat. Tagantjärele tarkusena väidan, et politsei pidanuks ka esimesel päeval juba varasemalt ennetavalt ja resoluutsemalt sekkuma. Mitte ootama sellist masside koondumist, kuid kindlasti lootsid ka politseijuhid, et sündmus möödub rahulikult,” kõneleb Karu  kümme aastat hiljem. Ta tunnistab, et hiljem pole tal sellist olukorda olnud, ega vist tulegi. 

“See on mu senises karjääris tippsündmus, kindlasti. Enamik politseinikke, kes sealt läbi tuli, võivad öelda, et saadi väga väärt kogemus.”