Iga prügimäele minekust päästetud ese on võit

Helen Puistaja Foto: RUUDU RAHUMARU

Märtsis Tartus teadliku elustiili poe Slow avanud Helen Puistaja, kes on ka üks moerevolutsiooni nädala eestvedajaid Eestis, ütleb, et peamine mure on seotud keskkonna ning jäätmetega

“Tõsi, näiteks H&M kutsub üles vanu rõivaid tagasi tooma lubadusega, et enam kui 90 protsenti nendest on töödeldavad. Nad kasutavad sõna recycling, mis justkui viitab samaväärse uue materjali tegemisele. Nagu klaaspudelist saab samaväärse kvaliteediga klaas. Tõsiasi on aga see, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab vaid ühest materjalist kangaid töödelda. Kui juba paar protsenti elastaani sees, on recycling võimatu. Kui palju meie igapäevarõivaid on aga täielikult puuvillast? Enamik kogutud materjali läheb siiski lihtsalt masinasse, mis selle väikesteks juppideks hekseldab, ja tulemuseks on materjal, mida inglise keeles nimetatakse shoddy (a fibrous material obtained by shredding unfelted rags or waste). Seda kasutatakse autoistmete täiteks ja majade soojusisolatsioonis. Muidugi on see parem kui materjal otse prügimäele viia, kuid see ei ole kindlasti recycling, vaid downcycling,” arutleb Puistaja.

Tema hinnangul on suurtööstuse igasugune positiivne samm küll tore, kuid tegelikkus on see, et kogu praegune moetööstus tuleks ümber struktureerida, et tõesti mingi muutus saavutada.

“Kuni eesmärgiks on hulgitarbimine ja pidev uue ostmine, ei saa me loota õiglastele palkadele ega normaalsetele töötingimustele. Hulgitarbimist on aga meile sisendatud aastakümneid ja suures osas peab muutus saama alguse kollektiivsest teadlikkusest,” räägib ta.

Kuni eesmärgiks on hulgitarbimine ja pidev uue ostmine, ei saa me loota õiglastele palkadele ega normaalsetele töötingimustele.

Tootjaid soovitab Puistaja hinnata nende läbipaistvuse järgi – kas on teada ja avaldatud tehaste asukohad ja nimed.

“Aga ka teiste sotsiaalsete faktorite järgi – millist palka maksavad, millistes tingimustes toodavad, kas valivad ise tehased või käib kõik kuskil kaugel allhangete kaudu. Mis materjale kasutavad, mis viimistlusvahendeid,” kõneleb Helen Puistaja.

On mõned organisatsioonid, mis neid aspekte jälgivad. Puistaja nimetab Fashion Revolutionit, kelle peamine huviala on läbipaistvus ja sotsiaalne vastutus ja kes ka igal aastal nn läbipaistvuse indeksit avaldab. “Sel aastal oli näiteks kahekordistunud ettevõtete arv, kes avaldavad oma tehaste nimekirju. Nii suures tööstuses on muutust raske käima lükata, kuid midagi on siiski liikvel,” ütleb ta ja soovitab vaadata ka veebilehti projektjust.com ja rankabrand.org.

Suurtööstuse organic-kollektsioonid lähtuvad enamasti toorainest.

“Kui tegemist on vaid orgaanilise puuvillaga, siis jah, põllutöölistel on elu olnud veidi parem, kuna nad ei ole pidanud oma saaki pestitsiididega üle ujutama. Kas need on aga ka õmmeldud õiglastes tingimustes, seda sõna “orgaaniline” ei näita. Kui neil on peal mõni vastav sertifikaat – Fairwear, GOTS –, siis ehk on juba lootust. Samuti ei näita märge “orgaaniline”, kui pikk ja reostusrohke on olnud rõivaeseme teekond enne, kui see poeletile jõuab,” selgitab Helen Puistaja.

Mis puutub eestlastesse, siis Puistaja hinnangul on meil nõukaaegset säästvat mõtteviisi veel küllalt sees, et asju ka vahel pigem parandada. “Küll aga tundub mulle kohati, et see aeg on tekitanud hoopis vastureaktsiooni ja teatud generatsioon on mõtteviisiga, et nüüd, mil lõpuks saab, tuleb ikka isuga osta.

Päris noor, hulgitarbimise kultuuris kasvanud generatsioon on pigem ostmisega üle pingutav. Kindlasti on sotsiaalne pinge peal,” räägib ta.

“Ma arvan, et enamikul arenenud ühiskonna inimestel on asju liiga palju. Enamjaolt on ikka kõigil meil oma lemmikasjad, mida kanname, kasutame, sööme. Palju on riidekappides hetkeemotsiooni või pidupäevaoste, mis kasutult seisavad. Arvan, et me kõik saaks hakkama vähemaga, kui me teadvustaks endale oma stiili ja mõtleks oste tehes uute rõivaste kandmisele, nende kombineeritavusele.”

Kui kõnelda asjade uuskasutusest, siis on iga ese, mis prügimäelt pääseb, Puistaja sõnul võit. “Või õigemini, iga uhiuus asi, mis jääb ostmata, on kokkuhoid nii tooraines, loodusressurssides kui ka inimkannatustes,” ütleb ta.