Einar Vallbaum: Rahva püsimajäämine ei ole iseenesestmõistetav

Lääne-Viru maavanema Einar Vallbaumi vastuvõtt Rakvere teatris ja rahvamajas. Foto: Meelis Meilbaum

Täna leiab Lääne-Virumaal Palmse mõisas aset rahvastikuteemaline seminar “Rahvaga või rahvata maakond?!”, kus demograafilised trendid teravalt päevakorrale tõstetakse ning otsitakse vastuseid küsimusele eestlaste iseolemisest, kodulembusest ja võõrsile siirdumisest.

Rahvastiku vananemine ei ole mitte ainult Eestit iseloomustav tendents. Samasugune probleem vaevab ka Euroopat. Küll aga teeb Eesti olukorra veelgi keerulisemaks meie endi kaasmaalaste võõrsile siirdumine või maapiirkondadest linnadesse minek, mis põhjustab talude ja külade tühjaks jäämise ning õõnestab seega ka meie isepärase kultuuri, traditsioonide ja kommete alustalasid.

Rahvuslik vaatevinkel

Iga päev oma argireaalsuses elades ei oskagi me ehk oma traditsioonidele, eluolule ja selle erilisusele tähelepanu pöörata. Ei oska hinnata eesti keele ilu, selle ainulaadsust maailmas ega oma kodupaiga väärtust. Kui sageli me mõtleme iseendale ja oma maale just rahvuslikust vaatevinklist? Kui tihti muretseme selle pärast, mis saab meie keelest, rahvusest, kultuurist? Külast, talust, alevikust?

Enamasti piirdume vaid iseenda isikliku heaolu küsimustega, nagu millises riigis on kõrgem elatustase, kus makstakse sama töö eest rohkem palka ning kus on soojem kliima.

100 000 eestlast on selle küsimuse enda jaoks juba lahendanud, siirdudes välisriikidesse paremat elu otsima.
Sageli tajumegi oma erilisust alles eemal olles, kokkupuutes suurte rahvaste ja võõrastega. Saame aru, milline privileeg on olla üks miljonist. Kui armas on oma keel ja oma kodumaa, ning jääb üle vaid loota, et need inimesed on peagi oma maal tagasi. Ükskõik, kas talendid või lihtsalt head toredad inimesed - koju on nad oodatud kõik!

Sarnaselt “Talendid koju” kam­paaniaga kannab ka iga rah­vastikuteemaline konverents, debatt ja diskussioon otsese suunatuse kõrval lisaeesmärki panna inimesi mõtlema, kes ja millised me oleme, millised olla tahame ja millisena näeme oma kodumaad ja kodupaika. Kõik olemasolev ei ole veel iseenesestmõistetav. Kui muutused teravalt tunda annavad, võib olla juba hilja.

Tahe on see, mis meid koos peaks hoidma. Tahe jätkata esivanemate traditsioone. Tahe teha asju omamoodi, sõltumata suu­renevast kaubavalikust, mass­toodangust ja maailma moetrendidest. Tahe ajada küla ja külarahva asja. Oma Eesti asja.

Meie põllumehed trotsivad raskusi, aktivistid kirjutavad projekte, külamemmed elavdavad seltsielu - kõik selleks, et meie külad veel elaks. Ettevõtjad loovad töökohti, otsivad investeeringuid, välisturgudele sisenemise võimalusi ning võitlevad laienemise eest. Külaseltsid, huviringid ja ettevõtjad on ära teeninud austuse ja tunnustuse. Mitte ainult oma erialase tegevuse, vaid aktiivsuse ja järjepide­vuse loomise eest, Eesti ja eestluse hoidmise eest.

Tihtipeale arvatakse, et väga suur või väga väike, väga pikk või väga lühike on liiga suur kõrvalekalle normist. Nihe normaalsusest. Standardites ja keskmises kinniolek tähendabki aga keskpärasust. Kuid praegusel innovatsiooniajastul loeb kõik see, mis on teistmoodi, uuendusmeelne ja eriline.

Väiksus on uhkus

Riigi väiksus ei ole mitte meie kompleks, vaid uhkus. Sest väiksusest hoolimata on meil maailma kaunimate keelte hulka arvatud oma keel. Oma riiklikud sümbolid.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kultuuripärand. Täieõiguslik liikmesus julgeolekustruktuurides ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Meie hulgast on tulnud olümpiavõitjaid, üleilmselt tunnustatud heliloojaid, teadlasi ning kirjanikke.
Oleme eeskujuks innovaatiliste leiutiste, elektroonilise arengu ja kübersuutlikkuse osas. Kusagil mujal ei ole parem!