Priit Verlin, disainer, Rakvere linnavolikogu liige (opositsioonis): “Meie linnal on olnud see häda, et linna arengukava on muudetud vastavalt sellele, kuidas keegi soovib oma egotrippi ellu viia” (1)

Priit Verlin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Verlin.
Priit Verlin. Foto: Erakogu

Ma olin 16 aastat vana, kui linnas hakati rääkima, et kohe-kohe tuleb uus kultuurikeskus. Selline nagu Jõgeval või Paides. Kohtki oli teada. No mida ei ole, seda ei ole.

Istusin koalitsioonilaua taga, kus otsustati rajada Rakverre spordikeskus ja renoveerida staadion. Selle laua taga olid nii Andres Jaadla kui ka Mihkel Juhkami. See oli meie linnale väga suur investeering. Koosviibimisel öeldi ka selgelt, et kui see objekt saab valmis, siis järgmiseks rajatakse uus kultuurikeskus ... Ei rajatud.

Omal ajal räägiti sellest, et korvpallipubliku kasvatamine kestab aastaid. Õigus, kestab. On teil aimu, kui kaua võtab aega kunsti ja muusikapubliku koolitamine? See ei kesta aastaid – see võtab põlvkonna. Mis ajast sai sport meie linnas tähtsamaks kui kõik muu? Miks arendatakse linna päevapoliitiliselt? Mismoodi saab meie linn toimiva linnasüdame, kui kõik olulised objektid hajutatakse mööda linna? Miks peaks tulema investor ja tegema midagi meie häbipleki Tsentrumiga, kui me ei muuda Keskväljakut talle atraktiivseks? Kuidas sai linn, kus tegutseb nii palju tantsuhuvilisi poisse ja tüdrukuid (rääkimata vanematest inimestest), endale uue linnavalitsemise hoone, aga mitte tänapäevast tantsukeskust? Sellist ülbust ei lubanud endale isegi Savisaar.

See, et kellelegi on kultuuriga tegelemine ebahuvitav, ei saa ju olla põhjus, et raha suunatakse ainult sinna betooni, mis on linnapeale või mõnele volikogu liikmele südamelähedane või majanduslikult kasulik. Riho Hütt, Avo Seidelberg ja Raivo Riim tegid kõik endast sõltuva, et linn saaks nüüdisaegse toimiva galerii. Jah, meil on galerii, aga see on allapoole igasugust arvestust. Võtame Haapsalu, võtame Viljandi – neil kõigil on linna üleval peetav, tasemel kunsti eksponeerimise koht.

Eesti majandust ei päästa tippsportlased, vaid päästab see, kui meie noored õpivad joonistama ja väärtustama teiste loodut. Meie ümber pole ühtegi eset, mida ei oleks puudutanud kunstniku käsi. Ja mida peame meie kõige olulisemaks ... tennist, administratiivhoonet, ühekordseid äärealade projekte, mis säravad kaugele, aga hajuvad sama ruttu, kui tulid.

Miks peavad kunstnikud, muusikud ja tantsijad saama kuidagi mingisugustes ruumides hakkama ja sport (mis on ja jääb ainult vahendiks, saavutamaks kõrgemaid ideaale) on saanud kõik, mida on soovinud? Absoluutselt arusaamatu, miks ostab linn tennisetunde! Kas see on mingi Rakverele omane alaväärsuskompleks, mis läheb samasse ritta "Targa Maja" ja volikogu lauaga? Huvitav, mitu volikogu liiget oleks nõus oma töökohta kinni maksma? See on enamiku ümber laua istujate ühe (või isegi kahe) kuu teenistus.

Normaalne oleks, kui linn maksaks kinni laste tantsutunnid. See, kui poiss paneb käed ümber tüdruku piha ja nad hakkavad üheskoos midagi looma, on harmoonilise ja traditsioonilise (sic!) Eesti pere alus. Saate aru, mitte tennis ei ole alus, vaid tants! Oluline on, et laps liigub, ja kas on veel ilusamat liikumise vormi, kui seda on tants.

See, et kultuurikalender on hõre, on meie linna aastatepikkuse väära poliitika vili. Nii ühte maakonnakeskust ei arendata. See, et keegi soovib linnalt endale või oma ärile midagi saada, ei tohiks olla põhjus volikokku kandideerida. Aga Rakveres käib lehmakauplemine kõige puhtamal kujul. Kellele katus, kellele harjutusruumid, kellele tennisesaal. See on tõesti crazy värk, et maailmakuulsad muusikud esinevad meil volikogu saalis ... Olete tähele pannud, et Rakvere inimesed ei julge peale hääd soolot plaksutada? Pole ka ime, sest see ongi see, millest meid on ilma jäetud. Punktide lugemisega saab igaüks hakkama, aga et mõista kunsti, muusikat, tantsu või kirjandust, tuleb väga, väga palju õppida. Loovus on ülim, mitte see, kelle kontol on rohkem punkte, või siis raha.

Ja lõpetuseks. Meil on linnas mitu väga tugevat kultuuriga tegelevat inimest. Ärge leppige sellega, mida linnavalitsus teile täna pähe püüab määrida. See on poolik ja lühinägelik lahendus. Kollased lambid on juba aastaid oodanud väärikat hoonet. Kui sinna ei tule kultuurikeskust, tuleb sinna kunagi midagi sellist, mis teeb rõõmu paarile ärimehele, aga kindlasti mitte säravate silmadega, hingelt rikkale rakverlasele.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles