Uuri elu ja usalda ennast

Peep Pihlak. Foto: Meelis Meilbaum

Mul on mõnes Rakvere ringkonnas põnev maine: muidu tore pillimees, aga naine on sotsiaaldemokraat! Vähe sellest, lisaks muudele sellise parteilisusega kaasnevatele koledustele on  ta abilinnapea, kes tegeleb kultuuri-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna allakäigu korraldamisega. Ilmselt läbimõeldult ja süsteemselt. Ja mina, eluvõõras parteitu muusik, olen pimestatud lähedase inimese kaitsmise soovist ning kiidan igal pool Rakvere kultuurisündmusi ja -tegijaid, saamata aru, et tegelikult on kõik valesti ja liigub ludinal allamäge.

Võibolla see osalt ongi nii. Võibolla ei tunnegi ma oma pikaaegset elukaaslast päriselt? Ehk on tegu mingi libahundi tüüpi olendiga? Kodus nutikas, rõõmus ja rahulik, aga nii kui aiavärav sulgub – elajas valmis! Kiusab linnakodanikke nagu sõge sääsk.

Miks ma sellisest isiklikku laadi olukorrast siin kirjutan? Pole ma ju mingi eriline arvamusliider ega volikogu liige, kes armastab rahvast õpetades kasutada näiteid oma nutikalt planeeritud eluteest.

Ma kirjutan seda teksti, uskuge või mitte, tasakaalu huvides. Olles abilinnapea lähedane, olen ühtaegu tavaline linnakodanik, samas saan ma paratamatult operatiivsemalt informatsiooni ka teiselt poolt “rindejoont” – linnavõimude peastaabist.

Igasuguste veidrike üllitised võivad sellises olukorras trükki pääseda, ühe säärase tüübi heietust just loete ...

Ja nüüd, kui kultuuriteemaline sõjakisa on eriti valjuks läinud, tolgendangi justkui keset võitlustandrit. Näen lähedalt ja mitte eriti kõrgelt lendavaid kirveid. Ja võitlejate silmi.

Vähe, vähe, kuradi vähe! Need sõnad ja Marika Vaariku hääletoon meenuvad mulle teatri NO99 lavastusest “El Dorado: klounide hävitusretk”. Suurepärane Marika Vaarik kehastas seal rahulolematut (klounide) bossi ning tsirkuseareenil aset leidnud tegevustik kujutas võimendatud nägemust demokraatia ja inimloomuse silmakirjalikkusest. Mulle see etendus ei meeldinud, sest ma ei oota kunstilt võtit, mille abil näha asju lootusetuna ning hullemana, kui need tegelikult on. Aga muidugi sain aru, et lavastus oli kunstiliselt hea.

Paljud kahtlustavad, et mõne ringkonna praegune tuline rahulolematus on seotud eelseisvate valimistega. Valimisteeelne aeg on ikka olnud omamoodi erutav, siis saame kõik end tunda rohkem bossina kui tavaliselt. Meie – rahvas – ju otsustame, kes saavad järgmisteks valitsejateks. Nüüd on meie aeg kõvasti häält teha, nõuda ja pärida. Ja miks mitte ka kiruda: vähe, kuradi vähe ...

Pärast valimisi jätkame nagunii jälle nohisedes oma eluareeni ringide tatsamist. Üksikud ehk viitsivad ka hiljem teha aeg-ajalt üks kerge poks mõne känguruga või neelata pisut palle. Aga üldiselt on ikka vaiksem.

Valimisteeelne aeg on aga kindlasti kasulik aeg: teravad ja olulised teemad tõstetakse luubi alla, analüüsitakse, hinnatakse, ennustatakse. Mulle väga meeldib jälgida analüütilisi ja faktitäpseid realistlikke mõtteavaldusi ning arutlusi. Olen ju nõus, et ideaalsest on meie linnake kaugel, positiivsete sammude vahele on eksinud ka tõesti vaieldava väärtusega liigutusi. Arenemisruumi on. Ja õnneks ka parandamisruumi ja tahet.

Aga peame mõistma, et sel huvitaval ajal kargab rambivalgusesse ka väga palju kahtlasevõitu wannabe-eriline-boss-tüüpi tegelasi. Neid on lihtne ära tunda. Aga kuidas just, vaat seda mina siin õpetama ei hakka. See poleks usutav, olen ju abilinnapea kaasa.

Niipalju tahan siiski oma eesliinide vahel tolgendamise kogemusest heale lugejale öelda, et ära usalda inimesi, kes ei leia meie linna arengu puhul üheski valdkonnas mitte midagi positiivset. See pole lihtsalt võimalik. Kui keegi ütleb sulle, et Rakvere volikogus ja valitsuses on aastaid istunud ainult lollpead ja kurjategijad, siis ära usu.

Kahtle sügavalt ka inimestes, kes kinnitavad, et praegused kultuurijuhid tegelevad kultuuri takistamisega või et nende suud on liiga sageli ammuli. Võta kasvõi välja vanemad ajalehed ja vaata sealt. Vaata kultuurikalendreid, reklaamiposte ja veebiteateid, eel- ja järelkajastusi, ning tee oma tasakaalukas otsus ise: vähe või palju, üksluiselt või mitmekesiselt.

Kindlasti pole mõni asi läinud nii, nagu sulle oleks meeldinud. Näiteks on ühte valdkonda antud sinu arvates ebaõiglaselt rohkem telliskive ja tsementi kui teise. Uuri välja, mis ja kes on nende otsuste taga, kelle hääled on mõjutanud sind erutavate teemade kulgemist tegelikult. See pole keeruline, lappa jälle kasvõi ajalehti või mine marsi linnavalitsusse või volikogu istungile ja küsi. Ära pelga, ma olen käinud, isegi oma naine võttis kord üsna lahkelt jutule.

Aga uurida tasuks, sest väga palju oleme meie – bossid – valinud taasiseseisvumise järel pukki samu tegelasi.

Ärge uskuge äärmuslikult negatiivset pilti loovaid inimesi. Tõde on kusagil mujal. Selle peab ise üles otsima, isegi ajalehele ei saa lõpuni loota. Pole ju saladus, et ärevad ja intriigiküllased, sageli ka konfliktolukordi meelega provotseerivad kirjutised on eesti ajakirjanduses tänapäeval seksikas kaup ja meedia põhiline toitja (see pole etteheide ega süüdistus, vaid minu määratlusel meie meediakultuuri praegune asukoht oma arenguteel). Igasuguste veidrike üllitised võivad sellises olukorras trükki pääseda, ühe säärase tüübi heietust just loete ...

Loomulikult ei pesitse absoluutne tõde ka nende inimeste peades, kes näevad asju ainult roosiliselt. Aga peale siinkirjutaja rohkem selliseid vist pole. Ja teda ei saa üldse uskuda: see mees ei tunne oma naistki.