Aafrikas viibiv Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma kirjutab enda emadepäeva pöödumises, et ema on kodu sümbol, sest seal, kus on ema, on ka kodu.
Peapiiskop Viilma: ema on kodu sümbol
14. mai 2017, 14:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ema on kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik. Koht, kus tunned ennast turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid," kirjutab Viilma.
"Loomulikult kuulub ühe turvalise kodu ja terve pere juurde ka isa. Ükski laps ei saa ju kunagi endale sündides ainult üht vanemat. Tõsi, võib juhtuda, et üks vanem lahkub lapse elust mõnel põhjusel. Vahel enne, kui laps sündidagi jõuab. Ta on siiski ju kuskil olemas... Lapse või lastega üksi jäänud vanem, olgu ta ema või isa, peabki üksi täitma lapse jaoks nii isa kui ema rolli. Kord tuleb olla õrnem ja emalikum, teinekord karmim ja isalikum," kirjutab Viilma ning lisab, et see on nii lapse pärast, sest laps on see, kes muudab ühe naise emaks ja ühe mehe isaks.
"Emadepäeval tahan korrata aga tuntud stereotüüpi: kus on ema, seal on kodu," kirjutab Viilma enda pöördumises. "Millegipärast ei teki sarnaseid seoseid isa ja koduga. Kahjuks. Kuna olen nende ridade kirjutamise hetkel Aafrikas, sobib emadepäeva puhul meenutada vana lugu kristlikust misjonärist, kes kirjeldas, kuidas ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes poisi korduva põgenemisega tagasi tänavale. Misjonäri arvates põgenes poiss ideaalsetest tingimustest tagasi täielikku lootusetusesse. Tegelikult oli põgenemise põhjus lihtne: poisi ema jäi ju endiselt tänavale. Lastekodu reeglid ei lubanud lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga."
"Nii jäigi see poiss tänavale. Kuid just seal oli ta õnnelik, sest seal oli tema ema ja kodu. Kus on ema, seal on kodu," lõpetab Viilma.