Tuleb välja, et Eesti on suhtumise poolest mitmetesse küsimustesse liberaalne maa. Kuigi alati ei taha me seda uskuda. Üks neist valdkondadest, kus liberaalsus välja lööb, on laste kasvatamine ja naise roll lastega perekonnas.
Juhtkiri: Kultuurilised erinevused
Seminaril “Rahvaga või rahvata maakond?!” tõi Viktooria Tuulas välisministeeriumist välja suure probleemi, mis välismaale tööle ja koos lastega elama läinud inimestel on tekkinud. Eestis on see normiks kujunenud, et pärast kooli, ajal, mil vanemad on tööl, kolavad lapsed omapäi ringi kuni vanemate kojutulekuni ja vahel kauemgi.
Mujal on mõeldamatu, et mõni neljanda-viienda klassi õpilane pärast kooli omapead kuskil sõpradega natuke vutti taob või niisama õues uitab. Sugulased või palgatud bonned tegelevad nendega pärast kooli ja enne vanemate saabumist.
See ei ole nii kuskil kaugel, vaid siinsamas naaberriigis Soomes. Kõigepealt võtavad sotsiaaltöötajatega ühendust naabrid ja seejärel kool. Kui vanemad siis kiiresti ei reageeri, on üsnagi reaalne, et lapsed suunatakse kasuperesse. Selliseid juhtumeid on välisministeeriumi andmetel ette tulnud ja Eesti ametivõimud ei saa sekkuda, sest välisriikides lähtutakse lapse õigustest sealsete normide ja seaduste kohaselt.
Probleemide vältimiseks tuleks lastega perekondadel sihtriigi seadusi ja norme juba Eestist lahkumise eel uurida.
Teine mure on seotud noorte Eesti naiste seas populaarse välismaalastega abiellumisega. Kultuurilised iseärasused määravad naise rolli pärast lapse ilmaletoomist. Meil on üldlevinud, et naised naasevad peatselt tööle või õppima. Mujal, eeskätt Itaalias, Portugalis ja Hispaanias, on lapsega naine surutud üsnagi koduseinte vahele. Kuna kehtivate seaduste kohaselt peab lapsele Eesti passi tegemiseks olema ka muu kodakondsusega vanema nõusolek, siis pole naisel võimalik oma lapsega ka nii lihtsalt Eestisse naasta. Viktooria Tuulase hinnangul on sajad Eesti naised seetõttu oma laste pantvangid, seda isegi naaberriikides.