Kannatanu: õudne kogemus aitas elus hirmudest üle saada

Homme möödub kümme aastat päevast, mil Rakveres sai rändtivoli karussellipõlengus vigastada 41 inimest. Üks neist oli praegu Londonis elav Triin Miilman, kes oli toona 14-aastane.

FOTO: Erakogu

Homme möödub kümme aastat päevast, mil Rakveres sai rändtivoli karussellipõlengus vigastada 41 inimest. Üks neist oli praegu Londonis elav Triin Miilman, kes oli toona 14-aastane.

See oli 2007. aasta 18. mail. Oli reede õhtu, kui Triin koos sõpradega Kastani tänava spordihoone parklas peatunud tivolisse karussellidele lõbutsema läks.

Tegemist oli atraktsiooniga, mis kandis nime Enterprise ning mille gondlid mahutasid kokku 40 inimest.

Triin Miilman läks tookord samale atraktsioonile juba mitmendat korda järjest, sest talle meeldis kiire pea alaspidi sõit.

“Enne sõitu panin tähele, et atraktsioonil töötav isik tegi suitsu, samal ajal kui inimesi ootas. Sel hetkel ei osanud ise midagi karta ega kahtlustada. Aga kui atraktsioon juba täie hooga tiirles, siis leek lahvataski,” meenutab Triin, kes esialgu oletas, et oli lisatud tulevärk, et sõit õhtuses hämaruses veelgi efektsemaks muuta.

Tegelikult oli asi palju hullem. Õuduskarussell tiirutas koos hirmunud inimestega mitu korda leegist läbi. Triin Miilman mäletab, et esimene kord tulest läbi sõites ei jõudnud talle päris kohalegi, mis on juhtunud. Kuid peagi ta taipas, et nii pole see ju mõeldud. Iga ringiga tundus tuli aina põletavam.

Vahepeal lahvatas leek kõrgemale ning gondlitesse aheldatud noortel olid juba tunne, et lõppu sel sõidul ei tulegi.

Triin Miilman: “Arvan, et langesin šokki, sest ei suutnud korraga enam midagi teha, ei karjuda ega nutta. Olin täiesti emotsioonitu. Kõik, mis ma nägin, olid leegid ja pealtvaatajad, kuulsin karjeid, kuid märke sellest, et tuld üritatakse kustutada, ma ei näinud. Ümberringi oli tume paks suits, mida ma mingil hetkel meelega sisse ahmima hakkasin, lootes kaotada teadvust, et mitte kuumast tekkinud valu kannatada.”

Triin üritas leekide eest varjuda varrukate ja kapuutsi taha. Kuid kõige hullem oligi see, et mitte midagi ei saanud ette võtta, ja rahvas ainult vaatas abituna juhtunut kõrvalt.

Kui karussell lõpuks aeglustati ja sõitjaid gondlitest vabastati, kuulis kannatanu inimesi rääkimas ja nägi neid abistamas, kuid need ei olnud töötajad, vaid külastajad. Hiljem sõidutasid needsamad külastajad kannatanuid isiklike autodega haiglasse.

“Vastutav isik lubas kannatanutele nahakreemi, mis pidi arme ennetama, kuid vähemasti mina küll midagi ei saanud,” nendib Triin Miilman.

Šokiseisundis võttis piiga emale ka telefonikõne. “Ähmaselt mäletan, et ta oli kodus ja kuulis sireene, sel ajal kui ma telefoni teel dramaatiliselt sõnasin, et läksin põlema või midagi sarnast.”

Edaspidi tekkisid neiul mitmesugused hirmud. Tal oli piinlik oma välimuse pärast, sest juuksed olid saanud palju kannatada, näol oli arm, kulmud ja ripsmed olid kadunud. “Seda õppisin meigiga varjama, olles ise 14-aastane,” meenutab Triin ja lisab, et hirmu tekitasid ka igasugused kinnised sõidukid, sest ta kartis, et needki lahvatavad põlema. Kui ta tundis kusagil suitsuhaisu, tekkis tal paanika. Isegi lõkkelõhnaga kaasnesid ebameeldivad aistingud. Lennukiga lendamine tundus talle peaaegu võimatu.

Kuid ühel hetkel hakkas ta nimme tegema asju, mida kartis, et oma kartused ületada.

Triin: “Proovisin ahju tuld teha või puid juurde panna, tegin autojuhiloa, hakkasin ka lennukiga rohkem lendama. Ainuke jälg õnnetusest on see, et kontrollin kõikjal, kuhu satun, kas majas on töötav suitsuandur ja kus see asub.”

Lõppkokkuvõttes leiab neiu, et see ammune õnnetus on mõjutanud teda isegi positiivselt, sest ta on saanud oma hirmudega silmitsi seista ja neist sel moel üle saada.

Triin kirjeldab, kuidas läinud aastal viis töökaaslane ta väikelennukiga Iirimaa kohale lendama ja ta sai seejuures ka ise lennuki juhtimist proovida. “Nüüdseks ei tunne mingit hirmu lendamise ees, aga karussellidega ma siiani ei sõida, selle vastu pole enam mingit huvi,” lisab ta.

Huvitav on see, et Triin läks esialgsest lennuhirmust hoolimata just Tallinna lennujaama tööle – turvakontrolli.

Sealt edasi siirdus noor inimene Inglismaale lapsehoidjaks, nagu paljud neiud seda teinud.

Triin sai aga peagi aru, et tegu ei ole temale mõeldud tööga. “Hakkasin õhtuti, kui lapsed magama olin pannud, stjuardessi online-koolitusel osalema, õppisin iseseivalt õhuliikluskorraldust, kuulasin lindistusi õhuliiklusest ja kandideerisin mitmesse lennujaama,” jutustab ta.

Ühel esmaspäeval teatati talle, et tema lapsehoidmisteenust ei ole enam vaja. Samal nädalal kutsuti teda intervjuule London City lennujaama ning järgmisel päeval teatati, et ta on välja valitud.

Ta lahkus Tallinna lennujaama turvakontrollist 2015. aasta augusti alguses ja kolis Inglismaale augusti lõpus. Londoni lennujaamas alustas ta tööd läinud aasta jaanuaris.

Triin Miilman lausub, et raskusi oli paberitega, sest väga palju tuli ette bürokraatiat. “Minu tausta kontroll kujunes nii keeruliseks, et vahepeal kaotas lennujaama luba juba kehtivuse ja olin kuus nädalat tööta. Kuid tänu enda närvidele, pidevatele kõnedele, Eesti välisministeeriumi ning sõprade ja tuttavate abile – eriti perekonna toetusele – sain taustakontrolli korda ja tänavu maikuust täiskohaga töö ning kolisin ka töökohale lähemale.”

Triin tegeleb Londoni lennujaamas pardalemineku ja check-in’iga sellistele lennufirmadele nagu Lufthansa, Swiss, KLM, CityJet ja Flybe. Tõsi, enne Inglismaale minekut kandideeris ta pardaleminekuteenindaja kohale ka Tallinna lennujaamas, kuid siin sai saatuslikuks asjaolu, et ta ei oska vene keelt.

“Inimese kohta, kes Tallinnaski ära eksis, tulen Londonis hästi toime,” ütleb Triin naerdes. Ega ta maailmalinna väga ei ihanudki, pigem vaatas Dublini või Bournemouthi poole.

“Ei kujutanud ette, et suudan, oskan ja tahan pealinnas elada. Nüüd olen juba harjunud. Oma rutiin on välja kujunenud: töö, trenn, jõusaal ja sõpradega kohtumine. Ilusate ilmadega jalutan kodukandis, kus avaneb vaade London O2 Arenale. Olen isegi metrooga ära harjunud. Ja meil on eestlaste kogukond, kellega kohtume,” räägib väikelinnast Londonisse kolinud noor daam, kelle mälestustest ei kustu kunagi ka tivoli tragöödia.

Triini ema Maarika Miilman meenutab:

“Mäletan, et Triin helistas mulle ja ütles, et “ma läksin põlema”. Ma ütlesin, tule ruttu sealt ära ja ise kuulsin telefonis kiirabi ja tuletõrje sireene, aknast välja vaadates nägin ka tossu tõusmas. Jooksin ruttu kohale, aga Triini ei olnud seal. Kuulsin aga juhuslikult, kuidas ühed kutid omavahel rääkisid,  et näe, üks kõnnib minema, ei taha kiirabiautosse minna. See oligi Triin, kes läks spordihoone poole. Jooksin talle järele ja rahustasin maha, kuid ega ta vist hästi ei saanud kõigest aru. Läksime siis ruttu traumapunkti. Täitsa suvaline neiu viis oma isikliku autoga meid sinna. Seal see ootamine tundus väga pikk, kuid sain aru, et teistel olid hullemad valud ja neid võeti ikka kiiremini ette.

Edaspidi olid mul pikad kirjavahetused ja telefonivestlused tivoli omaniku Lauri Viiknaga ja mina võin küll öelda, et ta püüdis vähemalt sõnadega toeks olla. Et ruttu tütre hirmudega võitlema hakata, lendasime kaheksa kuud hiljem Londonisse ja viisin ta Londoni vaaterattaga sõitma.

10 aastat tivolipõlengust.

FOTO: Postimees Online'i lugeja saadetud pilt

Leegid tõusid plahvatuse järel viie meetri kõrguseni

2007. aasta 18. mail kell 23.04 teatati häirekeskusele, et Rakveres Kastani puiesteel põleb Tivoli Tuuri karussell. Vigastada sai 41 inimest.

Sündmuskohale saadeti kolm päästeautot Rakverest, korrapidamisbüroo operatiivkorrapidaja ja kuus kiirabiautot. Päästjate kohale jõudes põles osa atraktsioonist lausleegiga. Tulekahju lokaliseeriti kümmekonna minutiga ning likvideeriti kella 00.16-ks. Tulekahjustusi said karusselli viis klaasplastist vagunit ja elektrisüsteem.

Rakvere haigla traumapunkti toimetati esialgu 24 põletushaavu saanud inimest, kellel eluohtlikke vigastusi ei olnud. Osale kannatanutest osutasid kiirabimeedikud esmaabi sündmuskohal. Kuus kannatanut toimetati Rakvere haiglast edasi Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpusesse, üks vigastatu jäeti Rakvere haiglasse jälgimisele ja ülejäänud (17) lubati kodusele ravile.

Eesti Raadiole intervjuu andnud Tivoli Tuuri juhi Lauri Viikna sõnul algas Rakvere tivolipõleng plahvatusest, millega kaasnenud leegid olid viie meetri kõrgused, ja paarikümnest karusselligondlist sai tugevasti kahjustada viis.

Viikna kõneles, et tulekahju ajal ei saanud karusselli inimeste päästmiseks seisata, kuna osa gondleid koos inimestega oleks seiskamise ajaks jäänud leekide kohale.

Seetõttu pidid kõik gondlites olnud inimesed suuremat kuumust taluma. Karussell peatati alles siis, kui kõik inimesed olid gondlitest välja pääsenud.

Tagasi üles