Taoliselt mõistetud kultuurifunktsioonist lähtuvalt ei piirdu arutelu küsimusega, kas sündmusi on palju või vähe. Läbi kultuuriprisma tuleks vaadata elukeskkonda terviklikult, alates sellest, millised näevad välja meie prügikastid või tänavasildid, kuni selleni, kui palju on avalikus ruumis skulptuuri, tähendusega tekste ja milliseks on kujundatud meie pargid, kas oskame rääkida ja kuulata meie oma elude ja maailma lugusid, olgu need siis esitatud muusika, dramaturgia või koreograafia vahendeid kasutades.
Just sellest viimasest kultuurifunktsioonist lähtuvalt tuleks ka meie tulevast kontserdimaja silmas pidades jätkuvalt liikuda edasi Pauluse kiriku teemaga ja viia lõpuni projekt rajada Arvo Pärdi nimeline kultuurikeskus ja kontserdisaal just sinna. See paik on juba täna laetud tohutu jõuga. Alates sellest, et nimetatud majale 2009. aastal korraldatud arhitektuurikonkurss on jätkuvalt Eesti suurim (136 esitatud võistlustööd), lõpetades sellega, et lahendataks mitte ainult kultuurikeskuse, vaid ka ühe ajaloolise hoone ja Alar Kotli ajas ühe väärtuslikumaks muutuva pärandi saatuse küsimus. Juba täna on sel majal kui Vabaduse kirikuks ehitatud hoonel tugev lugu, meie rahva saatuse ja ellujäämise lugu. Lisades olulised kultuurifunktsioonid, vääristame seda paika tulevikku vaatavalt väga olulisel määral. Praeguste ja planeeritavate haridusasutuste ligidus vaid võimendab selle hoone mõju.
On arutletud võimaluse üle tuua kultuurikeskus või osa selle funktsioonidest hoopis Keskväljakule. Taustal on soov lahendada Keskväljaku mullavalli probleem ja tekitada südalinna tähendusrikas kultuuriobjekt. Hoolimata heast kavatsusest, pakutakse meile siiski poolfabrikaati. Kui eesmärgiks on tekitada Keskväljakule tõesti midagi märgilist, sellist, mis annab paigale kultuuriliselt olulist lisaväärtust, siis tuleks vaadata seda lahus igasugustest Exceli tabelitest, mis näitavad meile, kui mitu ruutmeetrit vajame tantsupinda, kui palju pillihoidlaid ja kui mitu körti õnnestub ladustada ühe ruutmeetri peale. Keskväljak peaks olema koht, kus kultuur saab eluruumi kujundajaks, mitte vastupidi. Mõne poliitiku peas sündinud ideega juba enne selle valmimist arhitektuuri eilsesse päeva kuuluvaks peetavast klaasist kuubikust seda ülesannet ei täida. Praegu antakse meile valida kabanossi ja frankfurteri vahel, küsimata, kas me üldse tahame hot dog’i süüa.