Priit Verlin: kultuurist ja päevapoliitikast

Priit Verlin. Foto: Erakogu

Mis on kultuur? See on küsimuste küsimus, aga üks vastus sellele võiks kõlada nii: teades oma piiratust, püüdleme siiski täiuslikkuse poole. Täiuseni tantsus, täiuseni muusikas, täiuseni spordis, täiuseni armastuses ning samuti täiuseni religioonis jne. Kui inimene sööb burgerit, on see nn rämps(toidu)kultuur.

Teades, kui paljudel maailma inimestel pole midagi suhu pista, on see inetu väljend, aga ometi meie kultuuriruumis nõnda üteldakse. Kui üks kogukond on oma esmased toiduvajadused rahuldada suutnud, hakkavad nad hindama peenemaid maitseid, hakkab tekkima toidu (kõrg)kultuur. Toidu valmistamise eesmärk pole kuhjata kokku erinevaid maitseid – hea roog on see, mis toob esile kõige tähtsama koostisosa maitse. Kõik teised osised on selle ühe maitse teenistuses. Kelle teenistuses on tulevases kontserdimajas sellisel juhul kujutav kunst ja rahvatants?

Ma ei saa nõustuda jutuga Kotli kiriku erilisest aurast: kiriku altar peaks paiknema idas, aga selle hoone planeeringuga läks midagi väga nihu ja kiriku põhitelg on rohkem põhja-lõunasuunaline. Samasugune viga juhtus ka Tartu Maarja kirikuga.

On see nüüd kõigevägevama vemp, aga kummalisel kombel sai ka sellest kirikust hoopis spordisaal. Ei ole ju saladus, et Pauluse spordikirik kuulus enne Rakvere Kolmainu kirikule ja selle müük oli igati kasulik tehing Pika tänava kogudusele.

Tuleb välja, et kui linlased ei nõustu linnavalitsuse pakutava lahendusega, on see päevapoliitika, aga see, kui linnajuhid teerullitaktikat harrastavad, on kultuur ja eetika. Kus olid meie moraalijüngrid siis, kui ehitati Tark Maja ja osteti hirmkallis volikogu laud? Praegu on olukord läinud suisa absurdini. Need, kes on võtnud endale kohustuse seista linna kultuuri eest, võitlevad kõigest hingest selle nimel, et saavutada hall keskpärasus. Kesklinna kultuurikeskusest peaks saama arhitektuuripärl, mitte kuup. Kuup on tinglik mõiste, lihtsalt nimetus.

Oleks igati loogiline, kui kuulutaksime sellele hoonele välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi. Küsimus ei ole võidutöö preemia suuruses. Keskväljaku äärde rajatav ehitis on arhitekti unelm ja see võiks pakkuda huvi ka nimekatele tegijatele. Me vajame Guggenheimi-tüüpi pärli, mitte "ah, käib küll"- lahendust. Põneva mitmeotstarbelise nüüdisaegse kultuurikeskuse näol saab rakverlane toimiva linnasüdame ja see toob lõpuks ka turistid meie kesklinna. Seda me ju tegelikult vajame.

Pauluse projekt on poole vinnaga projekt. (Huvitav oleks teada, mida arvavad sellest projektist naabruses asuva kortermaja elanikud.) Olgem ausad, see kirik mahub oma platsile niigi vaevu-vaevu ära. Muusikamajaks on see täiesti sobiv paik (ja see, et linn selle ära ostis, on hea), aga suruda sinna kogu Rakvere kultuur on kultuurivaenulik tegu.

Võtaks nüüd aja maha ja vaataks asjad veel kord rahulikult üle. Jah, küsimus on rahas, aga ennekõike on täna küsimus tahtes. "Arhitektuur on tardunud muusika," ütles Goethe.  Saame veel imet näha, kuidas kaks nutikalt läbi mõeldud kultuurikeskust panevad helisema kogu maakonna (kultuuri)elu.