Kodulinna kultuurielust. Emotsionaalselt

Mare Rossmann.

FOTO: Erakogu

Reformierakonda kuuluv ärimees ja poliitik Roman Kusma kutsus kõik soovijad kokku, et vahetada mõtteid selle üle, kas Rakvere elanikele on olulisem Pärdi muusikakeskus või kultuurimaja. Sellised kohtumised, kus poliitikud ja linnajuhid suhtlevad linnarahvaga silmast silma, on kindlasti vajalikud. 

See võimaldab võimulepürgijatel valimiste eel kombata rahva meelsust, ja ka linnakodanikul on hea tunne olla osaline oluliste otsuste langetamisel isegi siis, kui ta teab, et tema arvamus on otsustajatele vaid soovitusliku iseloomuga. Üks abiturient kirjutas lõpukirjandis, et kaasamine Eesti vabariigis on nagu tema vanaema, kes räägib kogu aeg, ainult et keegi ei kuula teda.

Tõmban esmalt pildi veidi laiemaks ja otsin vastust küsimusele, kas kodulinna inimeste meel on piisavalt hästi lahutatud. Olen nõus, et kaks-kolm suuremat üritust, mis tekitaksid kogukonnatunde, on Rakvere kultuuripildis puudu. Mõistan ka neid noori ja keskeas inimesi, kellele põnevaid ja eriilmelisi kultuurisündmusi napib. Hea meelelahutus vajab pühendunud eestvedajaid. Aga oma roll on ka üritustel osalejatel. Kui tulla kohale ja lähtuda põhimõttest, et mina olen piletiraha maksnud ja minul on õigus nõuda, et korraldajad peavad mind kogu raha eest lõbustama, siis ei teki sünergiat korraldajate ja osalejate vahel. Aga ilma selleta kultuuriimet ei sünni.

Mina ei ole kindlasti ei kultuurispetsialist ega kultuuriküsimustes arvamusliider. Olen tavaline lihtne inimene, kes ei arva, et lihtsal inimesel on alati õigus. Aga mõningane kogemus mul siiski on. Olin 20 aastat Rakvere 1. keskkoolis see õpetaja, kes tunniväliselt tegeles õpilaste meele lahutamisega. Igal reedel oli koolis tantsuõhtu ja iga kord pidime koos õpilastega mingi eeskava välja mõtlema. Tol ajal ei peetud paslikuks lihtsalt tantsulõbu pärast kokku tulla. Oli tarvis vähemalt paberil iga ürituse puhul ära näidata ka kasvatuslik eesmärk. See oli minu elus aeg, kus minu pidu oli siis, kui pidu ei olnud. Aga meelelahutusüritustel meeldib mulle tänini käia. Võibolla ongi õigus Ilmar Raagil, kes on öelnud, et hea meelelahutus päästab maailma.

Mulle meenub üks lugu sellest, kuidas noorte laulupeo eelõhtul sõitis kraavi veoauto ja kõik rongkäigu tarbeks tehtud dekoratsioonid purunesid. Ja siis ütles Ello Odraks, et pole hullu. Õhupallide raha me ikka leiame ja lilledeks korjame linna tagant tühermaalt Rakvere raipeid. Uskumatu, kui sooja vastuvõtu osaliseks sai Virumaa kolonn. Kui üks asi on ehe ja siiras, siis leiab ta tee inimeste südamesse riigikorrast sõltumata.

Nagu ütleb meie peaminister, loomulikult vastan ka nendele küsimustele, mille kohta linnaelanike arvamust küsiti. Hoiatan kohe ette, et mina saan seda teha ainult emotsioonide pinnalt. Minul pole mingeid teateid “teiselt poolt rindejoont”. Mina ei ole olnud nende otsuste langetamise juures, mille elluviimisega on juba alustatud ja millele kulunud palju aega ja raha. Mina ei tea, kes kellelegi midagi lubas.

Minule meeldiks väga, kui Rakverre tuleks Pärdi muusikamaja. Sellest tõuseks tulu kõigile linlastele. On inimlik soov saada osa oma rahva suurkujude edust. Kui välismaal ütlesin, et olen Arvo Pärdi kooliõde, sain 15 minutit kuulsust kätte, ilma et oleksin lillegi liigutanud.

See ei kõla küll eriti hästi, aga turumajanduse tingimustes Rakverele paremat “müügimeest” kui maailmakuulus helilooja meil niikuinii leida ei õnnestu. Mulle meeldiks väga, kui Rakvere Keskväljakule kerkiks kultuuri ja kunsti kuup. Õhtusel ajal tekib mul meie linna Keskväljakul tahtmine hüüda “auuuu, inimesed, kus te kõik olete?”. Meil on hädasti tarvis positiivset sõnumit, et saada lahti “lollide pealinna” tiitlist, mida seoses Targa Maja ümber toimuvaga meile pakutud on. Olen rõõmus, et ei pea siis oma külalistele enam pidevalt seletama, miks Rakvere linnajuhtide hauakamber pole veel ikka ära koristatud.

Mulle meeldiks isegi see, kui täituks ühe noore mehe helesinine unistus ja Rakveresse kerkiks kunagi jäähall. Mina ei vastandaks kultuuri ja sporti. Ka sport on osa kultuurist. Meil on isegi spordi- ja kultuuriminister ühes isikus. Pole võimatu, et Rakvere reketlonihallis tulevased Kontaveitid juba harjutavad. Olen nõus, et viimatised otsused on olnud spordi poole kaldu. Nüüd on kultuuri kord. Ja kui meil on rahaline võimekus olemas, siis miks mitte alustada kahe keskuse ehitamist korraga.

Üks ärimees ütles oma partneritele, et tema mõistab kõiki suurepäraselt, ainult et tema rahakott mitte. Reaalseid otsuseid ei saa teha emotsioonide pinnalt, muidu juhtub nii, nagu ühe mehega, kes kurtis, et tema naine tuleb iga nädal koju ja teatab, et leidis kaubamajast ilusad kingad. Tema leidis, aga mees peab need kingad ikka lõpuks kinni maksma.

Me oleme valinud linna volikogu, kel pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus langetada olulisi otsuseid. Meie ajastu kolmainus on mina, minu ja mulle. Ükskõik kui pikalt me ka ei arutaks ja inimesi ei kaasaks, selliseid otsuseid, mis meeldiksid kõigile linnaelanikele, meil langetada ei õnnestu.

Minu sõnum linnavalitsuse liikmetele on: liikuge edasi, võtke riskid ja vastutus. Paremat aega otsuste tegemiseks ei ole ega tule. Kõige parem aeg on meile antud aeg. Kõige halvem otsus on otsustamatus.

Muidu juhtub nii, nagu minevikus juhtus KIT-i klubiga, ja kui Rakvere elanikud 30 aasta pärast kokku tulevad, tõdevad nad, et 70 aastat on möödunud, aga Rakverel kultuurimaja ikka veel pole.

Selle loo kirjutasin ma vastukajana Virumaa Teatajas ilmunud arvamuslugudele. Mina Roman Kusma üritusel ei käinud. Mulle ei istu kogunemised, kus ühes ruumis on koos väga erinevad inimesed, kellest suurel osal ei ole oskust argumenteeritult vaielda, kes ei oska oma arvamust selgelt, lihtsalt ja arusaadavalt edastada. Minule meeldib kodulehes arvamust avaldada, siis on inimese vaba valik, kas ta loeb või mitte. Ja mitte iga lugu ei vääri avaldamist. Kui sobib, on hea, kui ei sobi, on samuti hea. Eks iga kirjutaja loodab, et tema kõige parem lugu on veel kirjutamata.

Tagasi üles