Kolleegi tugi hoiab läbipõlemisest

Hetk ühest koolitusest. Foto: Erakogu

Tapa ja Kaagvere erikool ning Vaeküla kool tegid koos teoks projekti, et luua riskilastega töötavate tugispetsialistide ja õpetajate tööpingetega toimetuleku süsteem.

Koolid taotlesid elukestva õppe arendamise sihtfondist Innove raha meetme projekti elluviimiseks ning said selle jaoks 1,6 miljonit krooni, omaosalus oli igal koolil 150 000 krooni.

Kaagvere erikooli direktori Sirje Hänni sõnul sooviti projektiga pakkuda tuge neile õpetajatele, kes alles tööle asunud.
“Uutel inimestel, kes erikooli tööle tulid, on väga raske kohaneda, nad satuvad olukordadesse, kus nad ei orienteeru,” märkis ta. Samuti taheti pakkuda juba kauem töötanud kolleegidele võimalust end täiendada ja liita kogu kollektiivi. “Erikoolis on koostöö raske tekkima, sest kasvatuslike eritingimustega koolis töötavad inimesed kolmes vahetuses: õpetajad õpetavad, kasvatajad kasvatavad ning järelevalvel on oma ülesanded. Töö on pingeline ja kohtumisaega ei ole,” selgitas ta.

Neutraalne nõustamine

Projekti üks võtmetegevustest ja ka kõige kulukam osa oli koolide personali supervisioon ehk töönõustamine.
“Töö haridus­like erivajadustega lastega eeldab seda, et erikoolides töötavad mees­konnad on multiprofessionaalsed, suudavad teha võrgusti­kutööd, oskavad toime tulla keerukates ametialastes situatsioonides ja seista vastu õpilaste vastupanule, vahel isegi agressiivsusele,” ütles Tiina Merkuljeva, üks superviisoritest. Pingelise töö tõttu on erikooli töötajad tööstressist ohustatud ning sellega toimetulekuks on vajalik koostöö.
Ka Vaeküla kooli direktor Kers­ti Aasmets rõhutas just sedasama – vahetunnis kohtuvad õpe­tajad võivad küll jõuda oma muret kurta, kuid konstruktiivse lahenduse leidmiseks aega napib. Töönõustamist korraldati Vaekülas esimest korda ja esialgu oldi selle suhtes isegi natuke skeptilised, aga hiljem leiti, et võiks ka jät­kata. “Inimesed said üksteise probleemidest teadlikumaks, õppisid kolleege usaldama, suurenes koostööoskus,” lisas ta.
Projekti raames oli võimalik ta­sustada uutele õpetajate mentoriks olemist. “Kui töötajal on kel­legi poole pöörduda, annab see talle turva­tun­de,” selgitas Kaag­ve­re erikooli projektijuht Piret Sii­velt.

“Kui olen men­tor, siis ei oo­ta, et tullakse küsima, vaid ütlen ise: “Tu­le ja räägi!” Põhimõte on, et annan teis­tele seda, mida soovin, et mullegi antaks,” ütles ka Leelo Veski, Vaeküla kooli algklasside õpetaja, kes on viimased kuud mentoriks olnud hiljuti tööd alustanud õpetajale – tuge vajab õpetaja alguses nii lastega suhtlemisel kui näiteks õppematerjalide osas.
Kuigi projekti raames on nõustatava ehk mentiiga tegelemine tasustatud, on kõik seda meelt, et nõustada võiks ka ilma. “Samuti olid mentorid projekti käigus kuidagi tiivustatud oma tööst. Saad aru, kui vähe on vaja, et ennast ja oma tööd nautida, ja alati ei ole selleks raha vaja,” rääkis Sirje Hänni.

Pilk eemalt

Väga oluline osa projektist oli just sisuline töö ja tugi, mis tehti kolme kooli koostöös. Näiteks toimusid töövarjupäevad, kus õpetajad said jälgida tööd teistes koolides.
Vaeküla kooli käsitööõpetaja Lea Pärlin ütles, et tema jaoks oli­gi see projekti üks huvitavaim osa. Alguses vaadeldi tunde, pärast seda toimus supervisioon, kus arutati nähtut ja räägiti probleemidest. “Vahel on vaja näha probleeme kaugemalt.”
Pärlini sõnul andis selline kogemus talle omamoodi turvatunde. “Oluline on teadmine, et ka teistes koolides on sarnased prob­leemid kui sul, mitte sina üksi po­le see, kel vahel on raske.”

Kolme kooli personali ühised suuremad kohtumised olid planeeritud kaheks korraks. Kuid 2010. aasta detsembri lõpus Tartus toimunud projektikonverentsil olid esinejad kolme kooli töötajate hulgast, kel kõnelda nimelt neil teemadel, mis kõiki väga lähedalt puudutavad.
“Hea oli näha töötajaid hoopis teises rollis, kus nad jagavad oma kogemusi, annavad edasi uut, mida on avastanud või kogenud,” selgitas direktor Sirje Hänni. Kolmas, nn rahvusvaheline konverents pee­ti veebruari lõpus Soomes.
Kersti Aasmetsa hinnangul oli projekt väga intensiivne ning just erikoolidele, kus töö käib hommikust hilisõhtuni ja kõigile sobivat aega on raske leida.
“Kõik töötajad on projektist saanud osa koolituste või supervisioonide kaudu,” kinni­tas Piret Siivelt.

Kogemusi käidi saamas veel Soomes ja Norras. Kersti Aasmets tõi välja Norrast kõrva taha pandud teadmise multidistsiplinaarsest sekkumisest. “Ka Eestis tuleks luua sellised keskused, kus aeg-ajalt saaksid lapsevanemad oma käitumisraskustega lastega koos elades koolitust ja toimetulekuoskusi, aga selleks on vaja raha, mida omavalitsused pole praegu valmis maksma,” lisas ta.
Sirje Hänni rõhutas, et piiriülene koostöö on väga oluline. “Erikoole on vähe ja nad eristuvad kõikidest teistest probleemide ja suhtumiste poolest. Meil on juba tekkinud võrgustik, mis ulatub Lätti, Leetu, Poola ja Soome ning Norrasse, kust oleme kogemusi käinud ammutamas.”
Kogu selle intensiivse projekti juures jälgiti sedagi, et töö ja puhkus käiks käsikäes. “Koolirahva jaoks on oluline, et neid õpetataks puhkama,” arutles Hänni, “et tulemuseks poleks väsinud, n-ö deformeerunud õpetajad, kellega pole rahul lapsevanemad. Sellistel käikudel on eesmärk õpetada puhkama, avada piire ja silmi, tuua nad oma keskkonnast välja.”

Abiks tulevikus

Projekti tulemus saab peagi kaante vahele ja sellest on Piret Siivelti sõnul tulevikus abi nii kasvatuslike eritingimustega kooli, kuid miks ka nn tavakooli õpetajatele ja spetsialistidele.
Kuigi projekt on kohe lõppemas, siis koostöö kindlasti jätkub. “Varem oli minu jaoks meie kool pere, aga nüüd tekkis tun­ne, et tegelikult oleme kõik üks pere,” arvas Lea Pärlin. Nii seatakse juba praegu mõtteid ühiste tegemiste suunas. “Koolide koostööpäevad ei nõua näiteks suurt rahalist ressurssi,” tõi Hänni välja.

Mis puudutab töönõustamisi, on osalenud koolid hetkel veel nõutud. “Siinkohal mina muutungi murelikuks, kust me selle ressursi edaspidi võtame,” ütles Kaagvere kooli direktor Sirje Hänni.
Tema sõnul võiks riiklikes erikoolides selle tarbeks summa eelarves olla, sest stressirohke töö puhul on see väga vajalik. “See on nagu sideaine, mis kooli koos hoiab – võtab pinged maha, loob aja probleemide üle arutamiseks,” võttis Hänni kokku.

• Projekt algas 1. septembril 2009 ja kestis 31. märtsini 2011.
• Projekti toetati elukestva õppe arendamise sihtfond Innove meetme “Kooli poolelijätmise vähendamine, haridusele juurdepääsu suurendamine ning õppe kvaliteedi parandamine” alameetmest “Kaasav, mitmekesine ja turvaline üldharidus”.

KOMMENTAARID

Ene Velström, superviisor
Pedagoogilise personali rühmades arenes avatud ja usalduslik õhkkond, läbi koosolemise tahte süvenes tegutsemine kolleegi hüvanguks - koos otsiti probleemidele lahendusi ja tugevdati tagasiside kaudu üksteise ja iseenda tugevusi; eneserefleksioon muutus omasemaks ja supervisioonidega on soov jätkata.

Tapa erikooli direktor Ene Kukk  ja sotsiaalpedagoog Tiiu Klooster
Tapa erikoolist osalesid projekti koolitustel kõik kasvatajad, järelevalvetöötajad, õpetajad ja juhtkonna liikmed. Kasutegur koolitustest on olnud hea. Töötajad on muutunud vastutustundlikumaks, koostöö üksuste vahel on paranenud. Uute töötajate sisseelamine on muutunud valutumaks tänu mentorlussüsteemile. Nii uued kui vanad töötajad arvestavad rohkem üksteisega, toetavad ja annavad nõu. Probleemide lahendamisse kaasatakse rohkem töötajaid. Töötajad on muutunud avatumaks ja julgemaks juhtkonna poole pöördumisel, kadunud on valehirm. Rohkem on hakatud tegema ettepanekuid altpoolt, nendega arvestatakse.