Üllar Saaremäe: “Ma ei näe, et ema oleks kuri”

Üllar Saaremäe.

FOTO: Priit Simson/Postimees

Kas meil on õigust otsustada teiste inimeste elusaatuse üle isegi sellisel juhul, kui tunneme, et nad on meie ainus tugi, küsib Rakvere teatris esietendunud “Leenane’i kaunitari” lavastaja Üllar Saaremäe.

Miks mulle paistab, et “Leenane’i kaunitar” jätkab teie loomingus iiri või iiri-eesti asja ajamist?

Ma pole seda iiri asja eriti ajada saanudki. See maailm või kultuur on mulle väga lähedane olnud paarkümmend aastat, siis ega ma teatris seda väga palju teinud ei ole. Olen teinud omal ajal kaks O’Neilli, mis pole päris otseselt see, aga rollina “Connemara” Isa Welsh, otsapidi ka Shannon “Iguaani öös”. Rääkida saab ikkagi kolmest konkreetsest asjast: Isa Welshist, lavastusest “Teisel pool” ja nüüd “Leenane’i kaunitarist”. Kvantiteedi mõttes on Priit Pedajas seda iiri asja rohkem ajanud, Jaanus Rohumaaga oleme vist sama pulga peal.

Iiri maailm ja temaatika on eestlaste omaga äärmiselt sarnane.

Kust tuli see lugu?

See lugu jõudis minuni 12-13 aasta taguse “Connemara” kaudu, kui Jaanus Rohumaa tuli selle triloogia kolmanda osaga meie teatrisse, lavastades üldse esimest korda McDonaghit Eestis. Viisin end kurssi triloogia kahe esimese osaga.

Esimene neist, “Mägede iluduskuninganna” ehk “Leenane’i kaunitar” esietendus Vanemuises. Lugesin tõlget enne, kui vaatama läksin, ja pean tunnistama, et minu meelest räägiti selles lavastuses märgatavalt teist lugu, kui mina sellest välja lugesin.

Vanemuine mängis seda päris menukalt ja mõtlesin, et Eesti teatris ma seda küll lähiajal tegema ei hakkaks. Iseasi, kui mõni vene trupp kutsuks või koguni britid ise, siis tahaksin seda raudselt teha. Kui näiteks Vjatšeslav Gvozdkov oleks kutsunud mind oma teatisse lavastama, oleksin kindlasti pakkunud selle loo.

Miks jõudis just nüüd kätte “Leenane’i kaunitari” aeg?

Aeg läks ja hämmastaval kombel on möödunud pea tosin aastat ja uus põlvkond on peale tulnud. Kui hooaega kokku klapitades vaatasin, et mul jäävad üle kaks sellelaadset näitlejat nagu Velvo Väli ja Ülle Lichtfeldt, ning kui siia juurde liita veel vabakutseline näitleja Ines Aru, kel ei olnud sellel ajal ühtki tegemist, siis oli vaja leida ainult noor Ray Tooley - ja trupp on koos. Õnneks tuli meie teatrisse tööle noor näitleja Mait Joorits.

Minu jaoks on see absoluutselt ideaalkoosseis. Siia lisandub Mae Kivilo, kes oli ka “Conne­mara” kunstnik.

Siis polnudki enam rohkem mõtlemist, sest ma olin seda valmis tegema juba ammust ajast, rääkimata sellest, et mul jooksis muusikaline kujundus pikka aega nii-öelda taustal. Olen tehes leidnud ka uusi asju.

Vanemuise lavastusest on tosin aastat möödas ning “Leenane’i kaunitar” asetub hoopis teise aega ning elusituatsiooni. Mis on veel teisiti?

Oleme ühtses Euroopa Liidus ja meil on võõrtöölised, kes käivad oma kodumaalt ära. Samuti olukord, kuhu on inimesed jäänud, kui peavad oma lähedast toetama ja põetama ning hoolitsema tema eest, aga riik selles asjas väga ei aita. See on üks asi.

Teine asi, milles ma arvan, et on suuresti meie erinevus Vanemuise lavastusest ja eeldatavasti enamiku lavastustega, mis on tehtud – ma ei näe, et ema oleks kuri, kiuslik, paha inimene, vaid ta on totaalselt lähedust vajav, totaalselt kontrolliv ning omavana end elus hoidev manipulaator, kes tihtilugu ei anna arugi, mida ta alateadlikult või positiivset energiat ja lähedust otsides, üksindust peljates tegelikult teeb.

Kas meil on õigust otsustada teise inimese elusaatuse üle isegi sellisel juhul, kui tunneme, et ta on meie ainus tugi, et tema lahkumisega meie elust olemegi üksi? Me peame suutma mõelda ka selle inimese peale, kellele selle koorma kaela lajatame – kas teeme talle sellega head või keerame ära ta psüühika ja rikume kõik elu võimalused. Minu jaoks räägib lugu eelkõige sellest.

Kuivõrd esialgne kujutlus lavastusest kattub tulemusega?

Ma väga loodan, et oleme jõudmas selleni, mida ma lavastust tegema hakates tahtsin. Julgen varsti öelda, et lavastus tuli, nagu tahtsin, mitte vastupidi – tahtsin, nagu tuli. Ma arvan, et sellele loole julgen mingil hetkel sajaprotsendiliselt alla kirjutada. Tihtilugu nii ei ole.

Mõne puhul ei julge seda tunnistada, aga alateadlikult, sisemuses tunned, et midagi on puudu, et midagi ei saanud kätte – kas ise ei osanud või ei saanud päris liikuma seda seltskonda sinnamaale.

Kuidas seltskond selleni jõudis – üksmeeles või vaieldes?

Eks siin tuli ka vaeva näha, ennast selgeks teha, et see kvartett kokku mängima saada. Tegemist on ju isiksustega, kellel oma seisukohad. Aga see on olnud äärmiselt positiivne protsess.

Kui ma mingeid asju olen nende aastate jooksul pidanud tegema justkui peanäitejuhina – et teatril on seda vaja ja publik ootab – ennast võib-olla taandades, siis selle perioodi kohta julgen küll öelda, et ma ei ole pidanud ühelgi hetkel minema endaga vastuollu, pigem on tulnud leida variante, et ennast selgemaks teha, võib-olla oodata õiget hetke, et see kohale jõuaks, mida ma tahan, võib-olla kärsitust mitte välja näidata.

Ma loodan, et see kõik on nüüd nii.

Tagasi üles