Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On selline ütlus – inimene on looduse kroon. Kahjuks alati ei näi see siiski nõnda olevat. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda rohkem paljunevad inimeste närvesöövad “kaasüürilised” künnivaresed ja hakid.
N Liidu aegu jagati jahimeestele laskemoona mahalastud vareste eest. Asitõendina oli vaja esitada lastud vareste jalad. Nõnda piirati nende liigset iivet.
Esimese Eesti ajal hoidsid kodutalude metsades perepojad varesepesad oma kontrolli all, tuues pesadest enamiku mune ära. Lastevanemad olid sellega päri.
Vareste kurnas on vähemalt viis muna. Vaadates tänapäeval neid suuri vareste kolooniaid, mis seni segamatult on paljunenud, olemegi saanud košmaarsel hulgal kraaksujaid.
Ajal, mil oli mul jõudu ja tahtmist oma väiketalu põllule vilja külvata, kuna ma seemet ei puhtinud, siis tegid künnivaresed nisupõllul suurt kahju. Nüüd külvab rentnik mu põllule puhitud vilja, see varestele ei meeldi. Sügiseti lausa rõõm vaadata lokkavat vilja. Millised taliviljaorased sel kevadel on, paneb põllumehe muretsema.
Pikale veniv kevad tekitab ka aiapidajale närvipinget, kuna pole teada, kui troostitu võib olla püsilillede ja muru olukord paksude lumevallide all.
Küllap on ka mutid pehmes mullas suurt kahju teinud. Nende tuhnijate arvukust oleks vaja samuti piirata, aga abi pole seni leidnud. Aiapidajale soovitatakse mutitõrjevahendeid, aga nad ei saa neid ju naabri aeda peletada. Kaupluses müüdavate lõksudega ei tule vanem inimene lihtsalt toime.
Tahaks veel mõne sõnaga neljajalgsetest kaasüürilistest pajatada. Tublist koduvalvurist ja hiirepüüdjast. Tänapäeval juhtub sageli, et soovimatud lemmikloomad jäetakse saatuse hooleks. Hulkuvad koerad-kassid satuvad loomade varjupaika. Loomapüüdjaile tuleb valdadel maksta küllalt suuri summasid. Tean majaomanikku, kelle kodu asub maantee ääres, kuhu möödasõitjad salamahti soovimatuid kasse poetavad. Heasüdamlik vanapapi püüdis tollele kassikarjale ikka söögipoolist leida, kuni tal elupäevi jätkus.
Teises majapidamises, mis asub koduvalla ääremaal, ollakse jälle oma lemmikutesse nii väga kiindunud, et perenaine kirjutas üpris liigutava luuletuse haigest kassipojast, kes lõpuks ikka terveks sai. Nende õue peal sibavad ka segaverelised koerad, kes ei käi küla peal kolamas. Ju neil on oma kodus kõige parem.
See on igati mõistetav, et enamikku koeri peetakse hoovis või aias, kus nad saavad vabalt liikuda.
Sellest, miks kortermajades üldse lubatakse koeri pidada, lihtne maainimene aru ei saa. Aina kurdetakse, et tänavaääred on roojased. Tühiseks hädaldamiseks on see seni jäänudki. Mitmekorruselise linnamaja trepist minnes on kuulda, kuidas koerad korterite uste taga endast märku annavad. Kas see pererahvast tõesti ei häiri?
Olen tähele pannud, et aias liikuvad koerad ei haugu igal tühjal põhjusel. Ketikoerad seevastu klähvivad ja uluvad väga tihti. Kui siis peremees koera lohutama läheb, on seda rõõmsat hüplemist ja sabaliputamist.
Meie kõik vajame head sõna ja tunnustust. Varume kannatust, oodates kevade saabumist, et saaks nautida lillelõhna ja linnulaulu.
Helje Müür