L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nii taastati võidupüha ja võidutulede süütamise traditsioon

Jüri Trei
, diplomaat, võidupüha ürituste peakorraldaja 1993–1999, hilisem nõustaja
Nii taastati võidupüha ja võidutulede süütamise traditsioon
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Esimest korda oli Rakvere ­linnal au ­võidupüha ­paraadi ­võõrustada 2004. aastal.
Esimest korda oli Rakvere ­linnal au ­võidupüha ­paraadi ­võõrustada 2004. aastal. Foto: Tairo Lutter

Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal.

President Merilt tuli käsk võidupüha üritused läbi viia ja minul tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, selleks raha leida ning plaanitu ka ära korraldada.

Kõigepealt tuli arhiivist uurida, kuidas tähistati võidupüha aastatel 1936–1939. Toona viisid võidupüha tule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa vabariigi presidendi läkitus.

Meil ei olnud raha, tõrvikuid ega tormilaternaid. Puudus bensiin džiipidele, mis pidid tule mööda Eestimaad laiali viima. Küsisime valitsuselt toetust. Algul keelduti, aga hiljem lubati siiski midagi anda.

Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud.

Esimestel aastatel valmistas Kaitseliit tõrvikud ise. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid enne paraadi algust lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Laenasin selle Eesti Meestelaulu Seltsilt.

Oli omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidupüha tuled just EMS-i laulupeotõrvikuga.

Tulede süütamise tseremoonia korraldasime nii, nagu tehti enne sõda: kõigepealt süüdati tuli tõrvikus, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse.

Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse nurga taga jälle ära. Selgitasin ajakirjanikule tule viimise korda ja ajalugu, mispeale tema ainus küsimus oli, et mis asi see tormilatern on.

Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. aastal tänu mitmete heade  isamaaliselt mõtlevate inimeste ja firmade abile ning koostööle. Nimetagem Matti Linnamäed, Rein Kaljuraidi, Aarne Toivarit, kes minu palvet kuulda võtsid ja abikäe ulatasid.

Neid uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus. Hoolimata tugevast vihmasajust põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia aja. Gaasi jätkus balloonides ka maakondade tseremooniate korraldamiseks.

Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel võidupüha üritusi ministeeriumi ega Kaitseliidu eelarvest, vaid pidime iga eelseisva ürituse eelarve eraldi koostama ja seda valitsuses kaitsma. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati neil puhkudel valitsuse reservfondist ja seda oli napilt. Alles mitu aastat hiljem rahuldati lõpuks meie taotlus ja 1996. aastal ilmus eelarvesse rida “riiklikud visiidid ja tseremooniad”.

Algusaastatel tuli just välisministeeriumi protokolliosakonnal presidendile abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene ja seetõttu oli temaga vahel väga raske ning tihti tuli asju käigu pealt ringi teha.

Leppisime presidendiga kokku, et suvised võidupüha üritused toimuvad maakondades ja talvist vabariigi aastapäeva tähistatakse Tallinnas. Samuti leppisime kokku, et iga viie aasta järel, kui tähistame võidupüha juubelit, süütavad Eesti ja Läti president võidutule Võnnus/Cēsises. Seda kokkulepet ja nüüdseks traditsiooni oleme suutnud hoolimata mõningatest arusaamatustest enam-vähem hoida.

Ühel aastal võidupüha tähistamist ette valmistades ei saanud me kuidagi presidendilt teada, millises linnas tuleb üritus korraldada. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks valitsuse istungiks toimumiskohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis meile raha ei eraldata ning üritus tuleb ära jätta.

Hädaga meenus mulle tudengipõlvest lugu, kuidas osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suur pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetaskut. Vastama minnes tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel muidugi käised ja hõlmad lohisesid, kuid taskutes olid varem valmis kirjutatud eksamilehed.

Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga ­varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kad­riorgu ja kandsin presidendile need ­nimed ette. Ise kartsin, et äkki on nõunikud loetellu uusi linnu jõudnud lisada.

Presidendil oli kiire nagu alati, ja et minust kiiremini vabaneda, ütles ta: “Valmista ette paberid võidupüha lä­biviimiseks … Pärnus!” ja tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt pintsaku sisetaskust valmis komplekti Pärnu ürituste päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja need allkirjastada.

President oli üllatunud: “Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?” Teinud mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul alustada täie jõuga võidupüha ürituste ja paraadi ettevalmistusi.

Võidupüha paraad 1998. aastal Viljandis.
Võidupüha paraad 1998. aastal Viljandis. Foto: Erakogu
President Lennart Meri süütas esimesed võidupüha tuled Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeotõrvikuga.
President Lennart Meri süütas esimesed võidupüha tuled Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeotõrvikuga. Foto: Erakogu

23. juuni, VÕIDUPÜHA

Võidupüha paraadide traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal ning seni on need toimunud järgnevates kohtades:

  • 1993 Tallinn
  • 1994 Tartu
  • 1995 Pärnu
  • 1996 Narva
  • 1997 Võru
  • 1998 Viljandi
  • 1999 Valga
  • 2000 Haapsalu
  • 2001 Pärnu
  • 2002 Põlva
  • 2003 Jõhvi
  • 2004 Rakvere
  • 2005 Paide
  • 2006 Saaremaa
  • 2007 Rapla
  • 2008 Tallinn
  • 2009 Jõgeva
  • 2010 Viljandi
  • 2011 Tartu
  • 2012 Pärnu
  • 2013 Haapsalu
  • 2014 Valga
  • 2015 Kärdla
  • 2016 Võru
Märksõnad
Tagasi üles