Rootsi armee palgasõdur unistab isiklikust kahurist

Kui venelastel on võimalik oma naisi festivalidele kaasata ja neile leiab selleks puhuks selga toretsevaid kleite, siis Eesti naistel pole samast ajastust suurt vastu panna - mitmesaja aasta tagune talunaise kostüüm ei paku konkurentsi.

FOTO: Internet

Rakvere linnusesse 14 aastat tagasi tuttava kutse peale suurtükist Ööbik pauku tegema läinud ja seejärel samas aastaid laupäeviti-pühapäeviti palgasõduri prassivat elustiili harrastanud Rainer Lapsanit leidis kindlusemüüride vahelt harrastuse, milleta praegu enam elu ette ei kujuta.

Nimelt paneb sõjaajaloohuviline mees, kellele toob leiva lauale hoopis mööbliviimistleja amet, aeg-ajalt selga autentse, pisidetailideni viimistletud Põhjasõja-aegse Rootsi armee eestlasest sõduri vormi ning osaleb ajaloofestivalidel ja nende raames peetavates näidislahingutes.

Äsja naasis 44-aastane Rainer Lapsanit, kes on sündinud ja üles kasvanud Rakveres, Venemaal Moskvas toimunud mastaapselt festivalilt “Tri epohi” (Kolm Ajastut).

Seekordse reisi maksis Lapsaniti sõnul kinni festivalile kutsuja ehk Moskva linnavalitsus. “Võimas üritus, kus võis olla umbes tuhatkond osalejat,” meenutab ta nädala eest lõppenud üritust, kus mängiti pealtvaatajate silme all läbi lahinguepisoode sõjaajaloost. Huvilistel avanes ühtlasi võimalus lähedalt kaeda eri ajastute vormirõivastust ja relvastust.

Tahaks järgmisel aastal siinmail ühe suurema rahvusvahelise festivali korraldada.

“Viibisin Moskvas elus esimest korda ja mind valdas seal võimas tunne – suured majad, tihe liiklus ja äärmine puhtus. Parkides oli muru kenasti niidetud ja kasvasid tulbid. Asjad, millega pole siin pisikeses maakolkas võibolla niivõrd harjunud.”

Mees nendib, et kui silm kinni pigistada, siis jäi seekordsest rahvusvahelisest festivalist pisut teistsugune mulje kui senimaani kogetud. “Eks sel oli ikka mainekujunduse või promoürituse maik juures, aga mina pole mingi poliitik ja läksin kõike, mida pakuti, lihtsalt nautima. Sain veel spetsiaalse tasuta kultuuriviisa ja mängisin sel festivalil kenasti oma eesti mehe rolli,” meenutab Rainer Lapsanit.

Metropol paistis Lapsanitile turvaline. Pea igal sammul võis seal tema ütlusel kohata kumminuiadega mehi: politseinikke, OMON-i liikmeid ja igasugu valvureid. Linnapildis ei märganud ta huvitaval kombel aga ühtegi kerjust. “Öeldi, et kerjata ja isegi tänaval prügi maha loopida, suitsetada või alkoholijoobes viibida on keelatud,” muljetab ta. “Meeldiv, kui keegi sulle kaubanduskeskuse sissepääsu ees sigaretitossu näkku ei puhu ja avastad metroost tasuta wifi.”

Rainer Lapsaniti sõnul räägivad moskvalased ise, et kogu Venemaa raha on läinud pealinna. “Suurt kontrasti võrreldes Moskvaga märkad siis, kui astud näiteks üle Narva piiri Ivangorodi – seal näed õigupoolest, milline auk või mülgas on tegelikult ülejäänud Venemaa.”

Nõukaaja mehena, kes on “Vremjat” vaadanud, käis Rainer Lapsanit otse loomulikult ära Punasel väljakul, kus kuulas Kremli kellade mängu, ja Lenini mausoleumi juures. Viimase uksest ta paraku sisse ei pääsenud. “Lenineid, Stalineid ja Putineid siiski nägin,” ütleb ta muiates. “Aga neid muidugi igasuguste näitlejate kehastuses. Moskvas oli vägev!”

Sügavama sõjaajaloo huvi seeme pandi Lapsanitis, nagu eelpool märgitud, idanema aastaid tagasi. “Tiit Jõe kutsus poisse Rakvere linnusesse, kus oli vaja külastajatele kahuriga pauku teha. Panimegi vormi selga ja tegime asja ära. Palka meile rahas ei makstud, kuid see-eest oli võimalik viiesaja krooni eest seal süüa ja õlut juua,” meenutab ta. “Asja point oligi selles, et sööma pidime sõrmedega, nagu vanal ajal kombeks. Nii me seal laaberdasime suviti umbes viis-kuus aastat, kuni ühel hetkel küsisime, et heakene küll, käime siin peaaegu igal laupäeval ja pühapäeval napsitamas ja on tore, aga kes meile maksadoonoriks hakkab? Sealt siis tekkiski oma klubi loomise idee, sest kaua sa ikka linnusest vorme laenutad. Eks eesti meestel võtabki see mõtlemine kaua aega.”

Viie aasta eest jõudis Rainer Lapsanit koos sõber Marko Mooriga Kolme Krooni klubi asutamiseni. Selle roll on tutvustada Põhjasõja perioodi. “Rakvere linnuse aegadest läks hammas verele,” tunnistab ta tagantjärele. “Varustus oli kallis ja vorme tuli alguses pidevalt linnusest laenata. Samas vaatasin, et venelastel, soomlastel ja rootslastel on kõigil isiklikud uhked vormid, aga meie käime, kurat, linnuse omadega, mis olid natuke sellised krepid. Et plastmassriided meile ei sobinud, hakkasimegi isiklike vormide tegemist uurima.”

Praegu hakkajatel meestel linnusega enam suurt kokkupuudet pole. Seda eelkõige seetõttu, et ajastud, mida näidatakse, ei kattu. “Linnuses on rõhk rohkem Liivi sõjal, aga meile meeldib Põhjasõja periood, mis tuli nõks hiljem,” räägib Rainer Lapsanit. “Põhilise kaadri moodustavad meil viis-kuus inimest, kes siis kehastavad Põhjasõja-aegset nii-öelda Rootsi poolt, aga mitte otseselt rootslasi, vaid just Rootsi armees palgasõduritena teeninud eestlasi.”

Et laenatud vormid tekitasid Lapsaniti sõnul ühel hetkel halva tunde, otsustatigi valmistada isiklikud vormirõivad. Autentsel rõivastusel on aga korralik hind. “Raha polnud kuskilt võtta, sponsoreid ei leidnud. Lõpuks panime Markoga [Moor] pead kokku ja ta kirjutas kaitseministeeriumile projekti. Osutusime valituks ja saimegi sealtkaudu raha,” meenutab Rainer Lapsanit.

“Olime enne seda ainuüksi riietuse prototüübi eest maksnud umbes viis tuhat eurot. Õige mudeli leidmiseks külastasime Rootsis muuseumi, kus ainuüksi selle eest, et vaadata, kuidas nööpauk on valmistatud, tuli maksta poolteist tuhat eurot. Kuningas Karl XII vorm võetigi kuskilt laost välja ainult selleks, et saaks õmblusi vaadata,” räägib ta. “Vaatasime ja uurisime seda, misjärel pandi see kappi tagasi. Kui midagi kogemata ära unustasid, siis tegid uue avalduse, maksid jälle raha ja vaatasid uuesti.”

Rainer Lapsanit meenutab, et alguses sai ka teiste huviliste käest palju küsitud ja raamatutest uuritud. Mingil hetkel ristus Kolme Krooni klubi meeste tee kokkusattumusena ajaloolase Kalle Krooniga.

“Arvet, kui palju olen varustusse investeerinud, ei ole pidanud. Seda ei saagi nii võtta, sest emotsioon maksab. Investeering iseendasse või enese rahulolusse on väärtuslik,” ütleb Rainer Lapsanit ja tunnistab, et ühe sõdurivormi hind jääb suurusjärku 3500 eurot. “Seda raha päris tagataskust ei võta,” nendib ta.

“Sel aastal saime lõpuks oma vormide täiskomplektid valmis. See oli suur ponnistus, kuid kõik, alates kingadest kuni sukkade, pükste, vesti, linase särgi ja linaste trussikuteni, on autentne,” räägib Lapsanit.

“Juba õige kanga kättesaamine Inglismaa tehasest oli suur töö. Kingad tegi jälle üks Rootsi käsitöömeister. Kõigele tagasi mõeldes pean tõdema, et mu auto (2005. aastal välja lastud Chrysler – M. M.), mis pole küll kõige uuem mudel, ei maksa ka nii palju kui sõdurivorm.”

Rainer Lapsaniti järgmine suur unistus on oma relvastuse hankimine. Praegu peab ta arsenali, millega festivalidel käia, mujalt laenama. “Varem laenasime kahurit Rakvere linnusest, aga kuna Ööbik on juba eakas isend, siis ei taheta seda enam välja laenata. Neil on olnud ka halbu kogemusi kahuri väljalaenamisega. Mitte küll meiega,” kõneleb ta.

Järgmiseks plaanivadki Kolme Krooni klubi liikmed koguda raha, et lasta endale kahur valmistada. “Musketeid oleme siiani laenanud venelaste käest Narvast,” lisab Lapsanit. “Relvakandmiseks luba ei ole vaja, sest seaduse järgi vanemate kui sajaaastaste relvade puhul seda ei nõuta. Meie omad on rohkem kui kolmsada aastat vanad. Tegelikult on nende asjade kohta relv öelda palju ja mulaaž vähe. Ehkki kasutame püssirohtu, ei ole musketi toru paksus piisav, et sinna võiks tinaplönni sisse panna, sest see lööks toru nagu pasunaotsa lõhki.”

Üks hakkajate ajaloohuviliste mõte puudutab ka kodulinn Rakveret. “Aastas käime umbes kümmekonnal üritusel, millest mõned viivad väljapoole Eestit. Võta aga töölt lahti ja hakka rändama, ent keegi peab ka leiba teenima,” ütleb ta.

“Tahaks järgmisel aastal siinmail ühe suurema rahvusvahelise festivali korraldada. Ühe tegime mõni aasta tagasi Sagadi mõisas,” kõneleb Lapsanit.

“Näiteks rootslased teevad igal aastal ühe sõjamängu, milleks pannakse end vastavalt riidesse ja minnakse metsa. Neil on pundis ka norralased, kellega oli kunagi kana kitkuda. Metsas siis luuratakse üksteist ja mängitakse sõda. Reeglid on sellised, et liiga ligidalt üksteist lasta ei tohi,” jutustab mees.

“Sõrm on lastud otsast ja silm peast. Eelmisel aastal torgati üks korra mõõgaga läbi. Kogemata, mitte meelega, sest vehklemise ja kemplemise käigus läheb adrenaliini tase ikka kõrgele. Õnneks ei ole eestlastega midagi juhtunud.”

Kolme Krooni Klubi

Kuidas sündis Kolme Krooni klubi?

See tekkis sõpradega ühise joomingu käigus. Asja saab tõlgendada mitut moodi: võid öelda, et sul on taskus viimased kolm krooni või et tegemist on kolme Rootsi vapil kujutatud krooniga. Raha meil niikuinii kunagi ei olnud ja sellest see kroonide mõte. Variantidena käis läbi veel Roheliste Trussikute Vennaskond ja muud põnevat, aga sellise nimega ei saa ju ajaloohuvilised minna kuskilt, käsi pikal, raha küsima.

Millest te seoses hobiga veel unistate?

Kui vormid on olemas, siis võiks edasi tegeleda relvastusega, kahuritega.

Kas isiklik väike arsenal?

Ikka suur. Suurtükk ei peaks olema väiksem kui Rakvere meeste Priit Verlini ja Rain Pluutuse valmistatud Ööbik. Noh, siis kolmepuudane (kaliiber umbes 8–9 cm – M. M.) vähemalt. Selle juurde kuuluvad igasugused agregaadid: puhastusnuiad, jahutusämbrid, kõiksugu kirstud, musketid, piigid, mõõgad, telgid ja muu.

Kui tahad korralikku üritust, siis pole seda mõtet teha ilma, et sa ei sära.

Kas märkate teiste vormide juures ka vigu?

Sisuliselt viis aastat nööpauguhaaval valminud vormiga oleme saanud korralikku valu ja oskame juba hinnata, kui midagi on valesti – näiteks kui kinganina ei ole õige kujuga või on pannal vale. Kui oled ise kogu asja läbi teinud, siis ikka märkad.

Huvitav, kas “Põhjasõja-aegseid” paeltega kingi samuti kohtab?

On ka selliseid asju ette tulnud. Kui õige kingapaar maksab nelisada eurot, siis paljud ei raatsi seda osta ja panevadki jalga paeltega kingad, mille paari saab turult kahekümne euroga kätte.

Meie pidasime vahepeal seetõttu isegi festivalidel käimisega pausi, sest ei tahtnud kräpiga (prügiga – M. M.) kaasa minna. Õiget valget värvi viie millimeetri paksust erilise töötlusega pleegitatud nahka otsisime mõõgarihma jaoks umbes aasta. Saime selle lõpuks Pakistanist.

Omapärane lugu oli aga hoopis sukkadega, mida otsisime Poolast, Tšehhist, Venemaalt ja Ameerikast, kuid ükski variant ei sobinud. Sügasin siis kukalt ja vaatasin, et maja vastas on Lõnga-Liisu kauplus. Läksin sealt küsima. Tehtigi ära. Uskumatu, et pidin enne seda sukkade leidmiseks maakerale pool tiiru peale tegema.

Need 14 aastat hobiga jändamist on vist olnud vaeva väärt.

Kindlasti.

Rootsi armee palgasõdur unistab isiklikust kahurist

FOTO: Internet

Rootsi sõjaväe sõdurite vorme kohtab ajalooliste lahingute taasesitamisel ka eestlaste seljas.

FOTO: Internet

Tagasi üles