Kohus vähendas väljamõistetavat kahjusummat sedavõrd suurel määral, sest asus seisukohale, et liiklusõnnetuse toimumises mängis suurt rolli riigi eelnev tegevusetus.

2014. aasta 8. mail kell 23.55 toimus Tallinna–Narva maanteel Sämi sillal traagiline avarii, kui haagisega veoauto sõitis remondis oleva silla teepiiretest läbi ning silla tammist alla vastu silla betoonkonstruktsiooni. Veoautojuht hukkus.

Kriminaalmenetluses tuvastati, et õnnetuse põhjustas hukkunud juht, menetlus lõpetati.

Et sild muutus varisemisohtlikuks, pidi maanteeamet tellima hulga lisatöid, millest osa hüvitas kindlustusandja, osa jäi aga hüvitamata, mistõttu riik pöördus hagiga veokijuhi tööandja AS-i Roolid vastu, nõudes viimaselt ligi 50 000 eurot. Kohus vähendas välja mõistetava hüvitise suurust 15 protsendile ja mõistis riigile välja 7466,33 eurot.

Kohus pidas nõuet üldjoontes põhjendatuks, nõustus hagis iga kahjunõude osas esile toodud kahjuartikli kohta antud õiguslike selgitustega, järeldas tõenditest, et sillakonstruktsioon sai kannatada seetõttu, et veoauto sinna sisse/alla sõitis, nõustus hagejaga ka selles, et kostja (töötaja) käitus õigusvastaselt, liigeldes teel lubatust suurema kiirusega (85 km/h), ning luges põhjendatuks kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude.

Küll aga leidis kohus, et õnnetuse põhjustas kahe olulise faktori koostoime: esiteks – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamine, teiseks – sillaremondi mittenõuetekohane märgistus.

Ekspertiisi põhjal asus kohus aga seisukohale, et sillaremondi mõjuala korrektne märgistus (sh ettenähtud hoiatustõkise kasutamine) oleks saabunud tagajärje ära hoidnud.

Kohus märkis, et hageja kui maantee omanik rikkus sündmuse toimumise ajal kehtinud teeseaduses sätestatud kohustust võimaldada teel ohutult liigelda.

„Ohutu liiklus teeremondi puhul tähendab seda, et remondist tulenevad ümberkorraldused tuleb nõuetekohaselt nähtavaks teha,“ märkis kohus.

Hageja, jättes üldteadaolevalt tiheda liiklusega maanteel paigaldamata kohustusliku ohutusnõuete täitmise tagava liikluskorraldusliku märgistuse, lõi ohuolukorra, mille puhul muutus liiklusõnnetuse toimumise võimalikkus, eeldusel, et autod kasutavad teed eesmärgipäraselt, väga kõrgeks.

„Hageja tegevus, õigemini tegevusetus, lõi potentsiaalselt rohkearvulisele hulgale teekasutajatele sedavõrd suure ohu olukorra, et üksikule kostjale on raske ette heita omakorda hagejale kahju tekitamist,“ seisab kohtuotsuses.

Arvestades, et hageja raskele hooletusele järgnes sündmus, mille tagajärjel mõlemad osalised said varalist kahju ja lisaks kostja töötaja suri, vähendas kohus kahjuhüvitist 15 protsendile nõudesummast.

„Kohus lähtub hüvitise 15 protsendile vähendamisel asjaolust, et hageja ei arvestanud sellega, et trassil liiguvad ka autorongid ja et trassi kasutus on aktiivne ka pimedal ajal, kui nõuetekohasel märgistusel on eriline kaal. Hageja ei teinud omal poolt midagi selleks, et täita ettenähtud nõudeidki, rääkimata sellest, et tal ei olnud takistatud järgida ka eksperdiarvamuses viidatud soovituslikku märgistust, muu hulgas näiteks betoonplokke. Antud kaasuses peab kohus oluliseks seda, et eksijaks on Eesti vabariik, kes peaks oma institutsioonide-ametite ja muu seesuguse kaudu seaduskuulekuse aspektist oma riigi kodanikele olema eeskujuks, see tähendab vastutustundlikult välistama olukorra, kus ta ise tema enda kehtestatud nõudeid ei järgi, ja seda, et eksimus(t)e tagajärjeks oli isiku surm.“

Kohus leidis, et hagejal ei oleks määrusepärase nõuetekohase märgistuse paigaldamine olnud suur kulu ega vaev, võrreldes talle endala ja kostjale saabunud tagajärje raskusega.

Kuna kohus rahuldas hagi 15 protsendi ulatuses haginõudest, jaotati ka menetluskulud võrdeliselt: kostja kanda jäid hageja menetluskulud 15 protsendi ulatuses ja hageja kanda kostja menetluskulud 85 protsendi ulatuses.

Kohtuotsus ei ole jõustunud ja pooltel on õigus otsus 30 päeva jooksul edasi kaevata.