Pöördumise teinute teatel on selle ajendiks õiguskaitseorganite kummaline ükskõiksus tavainimeste elementaarsete põhi- ja inimõiguste kaitsmisel, ning teisalt veider kergekäelisus juhul, kui riik ise ilma kannatanuteta asjas läheb tavainimese põhiõigusi riivama.
“Täna esitasime Eesti elanike õiguste kaitse eest vastutavatele ametkondadele pöördumise õigusriigi kaitseks, mille eestvedajateks olid jurist ja luuletaja Teele Lember, Kunda linnapea, kodanikuaktivist ja Ranna-Viru rahvateatri juht Kaido Veski, Tartu ülikooli õigusteaduskonna magistrant Kristjan Tuul ja mina,” lausus kirjanik Olavi Ruitlane.
Pöördumisega on liitunud mitmed tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu Rein Raud, Juku-Kalle Raid, Jarek Kasar, G-Enka, Sven Kivisildnik, Aapo Ilves, Sass Henno, Avo Üprus jt. Lisaks neile rida üliõpilasi, peamiselt õigusteaduskonnast.
“Pöördumise ajendiks sai ühelt poolt õiguskaitseorganite kummaline ükskõiksus tavainimeste elementaarsete põhi- ja inimõiguste kaitsmisel, ning teisalt veider kergekäelisus juhul, kui riik ise ilma kannatanuteta asjas läheb tavainimese põhiõigusi riivama. See on meie hinnangul märk õigusväliste kaalutluste rakendamisest. See ei ole demokraatliku õigusriigi tunnus, mistõttu leiame, et ametkondadel tuleks hakata jälgima, et iga, ka lihtsa inimese õigus elule, tervisele ja vabadusele jääks siin riigis ikka kõrgemaks väärtuseks kui näiteks „õiguslik uudishimu“ või muud taolised kabinetihämarusest kerkinud ametkondlikud eesmärgid,” märkis Teele Lember
Samal seisukohal on õigusteaduskonna magistrant Kristjan Tuul: “Just puudulik kaebeõigus kriminaalmenetluses ilma kannatanuta süütegude puhul soodustab uurimisasutuse ja prokuratuuri ametnike pealiskaudsust ning mugavust. Paradoksaalne on seadusandja tegevus, kes ilma põhjaliku analüüsi ja aruteluta lisab seadusesse norme, mis toovad kaasa põhimõttelisi muutusi menetluskorras. Seadusloome kujundamisel ei tohiks irduda hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast.”
“Illustreerime oma murekohti kolme tähelepanuväärse juhtumiga. Esiteks, hoolimata ilmselgetest vastuoludest kriminaaltoimikus, keeldus riigikohus väga pinnapealsete põhjendustega menetlemast eluaegse vangi Anatoli Nikolajevi taotlust tema kohtuasja uuesti läbivaatamiseks. Nikolajevi suhtes olid tõendid sedavõrd nõrgad, et isegi riiklik süüdistaja palus ta kohtus õigeks mõista. Ometi mõistis Viru Maakohus mehe eluks ajaks vangi. Riigikohus keeldus asja uuesti läbi vaatamast ja endine president Ilveski ei teinud midagi, kuigi lubas seda mulle. Nii istub Nikolajev juba ligi 18 aastat. See on uskumatu kafkaliku õigusemõistmise triumf,” jätkas Ruitlane.
“Teine juhtum puudutab kirjanik Kaur Kenderit, kes tiriti kohtu ette õudusnovelli kirjutamise eest. Hoolimata I astme õigeksmõistvast otsusest jätkab prokuratuur kiusuajamist. Sarnased protsessid, näiteks Markii de Sade’i üle, toimusid mujal Euroopas viimati umbes 200 aastat tagasi. Prokuratuur põhjendab edasikaebamist "õigusliku uudishimuga". Väärib märkimist, et juba I kohtuastmes demonstreeris riiklik süüdistus sellist võhiklikkuse taset, mis häbistas kogu meie õiguskaitsesüsteemi. Selle halva etenduse eest peab maksumaksja Kenderile hüvitama umbes 60 000 eurot. Kui palju läksid aga riigile maksma ametnike raisatud töötunnid? Sama suurusjärk on veel soolas, kuna etendus jätkub,” kõneles Kunda linnapea Kaido Veski.
"Kenderi juhtumi taustal mõjub täiesti uskumatuna hiljutine uudis, et seesama prokurör Pähkel isiklikult lõpetas kriminaalasja mehe suhtes, keda kahtlustati oma 5-aastase tütre vägistamises. Põhjuseks toodi, et 5-aastase lapse tunnistused pole usutavad, kuigi lastepsühholoogi arvates rääkis laps tõtt," jätkas Veski.
Kolmas näide puudutab traagilist sündmust Tartus, kus operatiivsõitu teinud väljalülitatud sireeniga politseibuss sõitis suurel kiirusel surnuks ülekäigurajal teed ületanud noormehe. Juhtum kohtusse ei jõudnud ja menetluse lõpetamise määruses nenditi külmalt, et töötav sireen võinuks inimelu päästa, kuid seda ei lülitatud sisse, et mitte elanikke häirida.
Lisaks kolmele näitele on tekitanud küsimusi õiguskaitseametnike kummalised menetlusotsused isikuvastaste kuritegude puhul: vahi alla võtmata on jäetud raskete vägivallategudega silma paistnud noorukeid, mis on võimaldanud neil jätkata kuritegude toimepanemist, või ei ole saadetud õigeaegselt kriminaalasju kohtusse, mis on võimaldanud kurjategijatel õigusemõistmisest pääseda.
Eelnimetatud juhtumite valguses on selliste arusaamatute prioriteetide seadmine õigusriigis sobimatu, leiavad allakirjutanud.