Juhtkiri: Uus raha, sama elu

Euro tuleb. Foto: Caro / Scanpix.

Esimesel jaanuaril, kui Eestis hakkas kehtima euro, oli neid, kes juubeldasid, ja neid, kes kurvastasid.

Ühelt poolt tähendas euro eestlasele stabiilsust, sest kadus krooni devalveerimise hirm ning kadusid valuutavahetusega seotud kulud ja ebamugavus. Teisalt oli oma raha siiski oma ja armas.

Nüüd on euro käibinud sada päeva ning oleme harjunud münte hoolikamalt lugema. Kuid selleks, et mõista kauba väärtust, mõtleme ikkagi kroonides edasi ja arvutame hindu ümber nii postkasti saabunud eurokalkulaatoriga kui peast.
Väga paljud on oma rahakoti peal märganud euroga saabunud olulist hinnatõusu. Tuntavalt tõusis mootorikütus, peatselt kerkib elektrihind, samuti on kallimaks läinud toiduained. Kerge on seda seostada euro tulekuga, kuid päris nii see siiski pole, sest hinnad kallinevad üle maailma, ka seal, kus euro juba ammu kehtib, ja seal, kus euro mitte kunagi kehtima ei hakka.
Küll on eurol kindlasti oma osa hiiliva hinnatõusu juures. Kampaania “Euro hinda ei tõsta” vajus kiiresti unustuse hõlma. Peale eurole üleminekut on ettevõtted jätkanud hindade kohendamist, muutes neid turustamise seisukohalt atraktiivsemaks ehk siis ümardanud enamasti ikka ülespoole.

Võib öelda, et raha on meil aasta algusest küll uus, aga riik ja elu täpselt sama. Laiemalt vaadates tõdeme, et eristume Baltikumis sellega, et läksime esimesena üle eurole, mis siinsest regioonist huvituvate investorite jaoks on kindlasti positiivne märk.
Loodetavasti tähendab see uusi ettevõtteid, tootmist ja ka töökohti. Loodetavasti ei pea meie inimesed inimväärseks äraelamiseks minema eurosid teenima võõrsile, vaid saavad seda teha oma kodupaigas.

Euro oli eesmärk, mille poole riiklikult püüeldi, mille nimel pingutati ja mis saavutati. Järgmine eesmärk on meie inimesed. Et oleksime tervemad, et elaksime väärtuslikumalt, et saaksime haritud ning meil oleks tööd ja väärilist palka.