Juhtkiri: oma või võõras moos?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Suveüritustel on seltskonnas ilmselt üks kohustuslik jututeema tänavune erakordselt jahe ja niru suvi ning tõsiasi, et marjad ei küpse ning viljad ei valmi. Kui aga pole midagi aiast võtta, ei ole ka midagi talveks purki pista.

Muidugi saab alati turult osta, aga defitsiitne kraam maksab seal nii kõrget hinda, et kui tooraine maksumus ja töö hind lõpuks kokku lüüa, on moosipurk kulla hinnas. Liiati, et hoidistamisel mängib peale aiasaaduste hinna rolli ka aeg.

Purkide ja pudelite pesemine, marjade-aedviljade ettevalmistamine, keetmine, purkide kaanetamine ja siltide kleepimine on väga ajamahukad tegevused. Aeg maksab tänapäeval palju ja seepärast ka paljud ei hoidista. Samas on perekondi, mille mitu põlvkonda saavad kokku ja hakkavad hoidistama, see on traditsioon ja seda võetakse kui kasulikult aja veetmist ning raha ei mängi siin rolli.

Paljudele on hoidistamine lihtsalt harjumus. Nii tehti enne meid ja usutakse, et nõnda toimitakse ka pärast meid. Teised ütlevad, et nende sahver on supermarket, ning ei vaeva end vaaritamise ega hoiustamisega. Keedised jäävad ehk pisut tagaplaanile peredes, kus hommikuti ei keedeta enam ammu putru, vaid tehakse võileibu või omletti või süüakse müslit. Või kui paljudes peredes süüakse veel lihtsalt moosisaia?

Samas on perekondi, mille mitu põlvkonda saavad kokku ja hakkavad hoidistama, see on traditsioon ja seda võetakse kui kasulikult aja veetmist ning raha ei mängi siin rolli.

Pigem tundub, et inimesed tahavad oma käega midagi korjata metsast või oma koduaiast ning panna sügavkülmikusse või hoidistada. Kui koduaias pole, siis minnakse turule ja tuuakse kas või natuke maasikaid, mida külmikusse jäätuma panna.

Alati on tore oma võimaluste piires rohkem tervislikke valikuid teha. Kui kunagi keedeti moosi nii, et pool oli suhkrut ja pool marju, et keedus ikka kenasti säiliks, siis nüüd kasutatakse rohkem moosisuhkrut või pannakse vähem suhkrut või võetakse sootuks pruuni suhkrut valge asemel – on küll kallim, aga seda väärtuslikum on moos. Ja hea maitsetunnetusega kokku keedetud hoidised on nii oodatud jõulukingid kui ka lihtsalt külakost. 

Tagasi üles