/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/31/6730903t1h0b86.jpg)
Pühapäeval avasid talud üle Eesti külastajatele uksed – juba kolmandat korda. Lääne-Virumaal sai uudistada üheksateistkümne talupere tegemisi-toimetamisi.
Juhtkiri: kõigil kasu sees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päris võõraste inimeste oma koduõuele lubamine on midagi mitte väga eestlaslikku, samas on avatud talude päev muutunud populaarseks paljude seas. Võetakse ette kaart, pannakse paika marsruut ning rännatakse mööda kodumaa huvipakkuvamaid talukohti. Tänavu oli kogu ettevõtmine nutikaks aetud, sest kohale võis jõuda ka telefonirakenduse abiga.
Eks see, keda, mida, kuidas ja kui palju näidata, sõltub pererahvast. Ilmselt viiakse nõrgema närvikavaga ja tundlikud loomad selleks ajaks pigem peitu. Kurjad koerad pannakse ketti ning külalistele näidatakse vaid neid taluasukaid, kes tähelepanust segadusse ei satu. Aga selge on see, et lapsed tahavad ikka mõnele lambale või jänesele pai teha, mitte neid kaugelt vaadata.
Hulga leidus aga neid talusid, kes avasid oma uksed lootuses enda toodangut müüa ja sellele reklaami teha. Sestap võibki arvata, et toredale loomaturismi ning vaba aja veetmise võimalusele lisaks täidavad avatud talude päevad ka majanduse edendamise rolli. Nii mõnigi tuli avatud talude päevalt värske leivapätsiga, kodukootud lambavillast pleediga või karastava käsitööõllega.
Kui nuriseda tahaks, siis ehk selle üle, et seesugusel päeval võiksid taludes pakutavad atraktsioonid ikka tasuta olla. Näiteks ratsatalus ei peaks avatud talude päeval ponisõidu eest raha küsima – ikkagi talu müügiüritus, et tulevasi kundesid leida.
Kui nuriseda tahaks, siis ehk selle üle, et seesugusel päeval võiksid taludes pakutavad atraktsioonid ikka tasuta olla. Näiteks ratsatalus ei peaks avatud talude päeval ponisõidu eest raha küsima – ikkagi talu müügiüritus, et tulevasi kundesid leida.
Ka kodukohvikutes pakutavad suupisted olid kohati kullahinnas: pooleliitrine poelimps 1.50 eest on ju natuke kallis ja pisike kodune muffin sama raha eest kah kallivõitu. Aga muidugi, ostma ju ei pea, kuid ega korraldaja taha kahju kanda, vaid ikka pisut ka teenida.
Kindlasti pakkus avatud talude päev positiivse emotsioonilaengu nii talurahvale kui ka külalistele. Järgmise kohtumiseni juba uuel avatud talude päeval!