Lihaliikide lõikes on tarbimine Eestis erinev. Kuigi juba 2015. aastal oli sealiha tarbimine ülimalt kõrge, siis 2016. aastal kasvas sealiha tarbimine inimese kohta 5,7%, lausa 44,2 kg-ni, mis hoiab meid jätkuvalt uhkelt „sealiharahvaste“ seas. Antud kasv on isegi loogiline, kuna 2016. aasta algas väga madalate sealihahindadega, mis omakorda võimendas sealiha müüki, kuigi aasta lõpus hakkas tarbimine veidi vähenema. Kui võrrelda meid Euroopa suurte sealihariikidega, siis arenguruumi meil veel on. Näiteks Taanis, mis on üks suurimaid sealihatootjaid, süüakse aastas 56 kg sealiha inimese kohta, Saksamaal 52,4 kg inimese kohta ning isegi meie lähinaabrite juures Leedus 48 kg.
Globaalselt veab liha tarbimise kasvu just linnuliha, sama trendi võime näha ka eestimaalaste tarbimisharjumustest: eelmisel aastal kasvas linnuliha tarbimine inimese kohta 5,6%, 26,1 kg-ni. Ainsa kodumaise linnulihatootjana näeme, et linnuliha on populaarne hea hinna, tervisliku kuvandi ning kontrollitud usaldusväärsuse poolest. Tarbijale on oluline, et tootja suudab tagada kontrolli kogu väärtusahela üle n-ö farmist toidulauale ning seda saab ka tarbija ise pakendi pealt vaadata, kust farmist just tema ostetud kanafilee või poolkoivad pärinevad.
Veiseliha tarbimine kasvas eelmisel aastal isegi 8,6%, kuigi veiseliha tarbitakse Eestis ikka väga vähe – 2016. aastal 8,8 kg inimese kohta. Ilmselt tuli väike veiseliha tarbimise kasv eestimaalaste suurest veise hakkliha ja selle segu sea hakklihaga (kodune) armastusest. Veiselihamüügi suurendamiseks on vaja tarbijaid harida, et inimene oskaks ka midagi kalli ostetud steigiga ette võtta, ning see peakski töötlejate prioriteediks järgnevatel aastatel olema.