Iluvõimlejad näevad vett ja vilet

Iluvõimlejad näevad vett ja vilet. Foto: Merly Raudla

Kui mõni minut pärast kümmet hommikul Vinni-Pajusti gümnaasiumi spordisaali jõudsin, oli Peterburi kuue- kuni üheksaaastaste iluvõimlejate treening juba alanud.

Venemaal treeneri sõna maksab ja mingit mokalaata ei peeta. Pisikesed preilid tegid vaikides soojendusharjutusi, sõbraliku olekuga treener käis ükshaaval kõiki juhendamas ja aitamas. Abistamine võttis mõnel piigal lausa vee silmist välja.

Tundus, nagu võimlejahakatistel polekski luid. Treener ütles, et tüdrukud on kaks nädalat puhanud ega paindu tegelikult üldse hästi.

Vaikselt möödus esimene tund ja osa teisestki, kui algas treeningu kõige valusam osa – venitus. Kõigepealt asusid tüdrukud spagaati tegema. Aga mitte põrandal, vaid nii, et üks jalg pingil. Niimoodi on nurk suurem kui 180 kraadi. Kolm minutit piina tundus igavikuna. Kõik tihkusid vaikselt nutta.

Iluvõimlejate laagri võõrustaja, Vinni spordikompleksi direktor Ergo Prave kõneles, et võõraste juuresolekul ilmselt kõiki tehnikaid ei kasutata. “Kui me saalist ära läheksime, hakkaks õige trenn pihta,” lausus Prave. Tihti olevat piigade nuttu ja kiljumist ka läbi kiviseina õue kosta. Kõige valusam on see, kui treener venitada aitab. Esmapilgul näisid kõik piigad füüsikaseadusi eiravat. Tüdrukute igast liigutusest paistis välja, et tegu on iluvõimlejatega. Ka joogipudelit võtma minnes hõljusid nad kui spordipükstes graatsiad.

Kella kahest said piigad loa puhkama ja lõunasöögile minna. Kell neli algas järgmine treening. Niisama pikk ja intensiivne kui hommikune. Alustuseks soojendus-venitus, siis elementide harjutamine, venitus ja jälle võimlemine. Ja nii igal treeningul kaks korda päevas ja viisteist päeva jutti.

Päris algajaid selles laagris ei olnudki. Kõik suutsid vaevata spagaati teha ning kõiksugu imevigureid sinna juurde. Venemaa ei ole asjata iluvõimlemises maailma tipus.

Ergo Prave, kelle tütar samuti iluvõimlemisega tegeleb, tõdes, et režiim on karm. Laagris on iga päev kaalumine, ja kui nääpsuke on sada grammi raskem, kui võiks, saab ta lõunaks supi asemel õuna. Vahel teevadki tüdrukud puuviljapäeva. Peterburi iluvõimlejate kohta märkis Prave, et piigad söövad väga vähe. “Pretensioone neil ei ole. Söövad kõike, mis antakse, aga kogused on hästi väikesed. Kehakaal on neile ülioluline. Nende töö on juba väiksest peale väga professionaalne,” kõneles Prave.

Saan aru, et trenni tehakse õilsa eesmärgi nimel, kuid väljend “töö ja lõbu” minu meelest iluvõimlemise kohta kindlasti ei käi. Pigem tähendab see higi, valu ja pisaraid.