Juhtkiri: meri on, aga ligi ei pääse

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Pedassaares ilmus läinud nädalal senisele rannaskäijate parkimisalale üle öö puidust silt “Eramaa”. Selles polegi midagi ebatavalist – kes vähegi suvel ringi sõitnud, on näinud selliseid silte kümneid, isegi sadu. Nende valmistamisel on improviseeritud, enamasti on need ähvardavad, aga nähtud on ka sõbralikke.

Sageli ei teagi, milliseid piiranguid see või teine märk meile seab: kas võib siiski ohutult edasi minna, võttes vaid teadmiseks, et riigimaa läheb selles kohas sujuvalt üle eraomandiks, või saab kohe soolalaengu tagumikku.

Ebatavaline on siin aga tõik, et Pedassaares ilmus märk just sellele kohale, kust ümberkaudsed inimesed aastakümneid randa harjunud käima. Vald oli sinna suisa parklat tähistava liiklusmärgi püstitanud ja prügikastid pannud. Üldkäidavas rannas on olemas ka päästerõngas ja korralik käimla.

Nüüd peavad vallajuhid hakkama nuputama, kustkaudu rahvas mere äärde suunata. Eraomand on püha. Aga meri kuulub kõigile.

Aga maaomanik teeb seda, mis on tema õigus. Nüüd peavad vallajuhid hakkama nuputama, kustkaudu rahvas mere äärde suunata. Eraomand on püha. Aga meri kuulub kõigile.

Pedassaares on tegemist olukorraga, kus kõigil on õigus ja kellelgi pole õigus. Et maaomanik andis maa parklana kasutada, oli tema vastutulek. Perenaine soovis kaevule pääseda, aga ei saanud sinna ligi ja vihastas – täiesti mõistetav. Tema liikumist piirati ta enda maal. 

Omamoodi on süüdi ka Vihula vald, kes jättis tehingu seadustamata ja pole seda senimaani teinud, kuigi möödunud on umbes 15 aastat. 

Aga ka suuline kokkulepe on lepe, millest maaomanik nüüd taganes. Ja kui kõik need aastad on inimesed ikkagi harjunud seal parkima, siis silt “Eramaa” neid sealt eemale ei hoia.

Ainsaks kaotajaks on suvitaja, kellel pole oma autot enam kuhugi jätta.