Virumaa Teataja kutsus laupäeval, 16. aprillil ilmunud juhtkirjas õiguskaitseametnikke üles leheveergudel selgitama, miks tapjad pääsevad. Artiklis viidatud kohtulood on tõesti head näited, mille varal selgitada mõningaid karistusõiguse aluspõhimõtteid ja paratamatusi. Loodan, et lugeja võtab alljärgnevat tõepoolest selgituse, aga mitte eneseõigustusena.
Eeluurimise ülesanne ei ole kellegi süüd tõendada, vaid selgitada võimalikult objektiivselt ja erapooletult välja, mis tegelikult juhtus. Antud juhul juhtus see, et narkosõltlased Juri ja Timofei tahtsid röövida taksojuhti. Plaani kohaselt pidid nad taksojuhi pagasiruumi kinni panema. Kuna aga juht hakkas vastu, lõi Juri teda ühe korra noaga tuharasse.
Õnnetuseks tabas aga noahoop kannatanut tuharaarterisse ja ta jooksis pagasiruumis verest tühjaks veel enne, kui kurjategijad olid oma rööviplaani lõpule viinud.
Juri selgitas kohtus, et mingit soovi tal taksojuhti tappa ei olnud. Kohus jäi seda usukuma, sest tõepoolest, kui sündmuse asjaolusid ausalt ja erapooletult vaagida, siis on Juri jutt usutav. Kui ta tõepoolest oleks tahtnud taksojuhti tappa, oleks ta noahoope jaganud kindlasti rohkem, ja mitte ainult tuharasse.
Selles loos avaldub üks nüüdisaegse karistusõiguse aluspõhimõte. Et kedagi kuriteos süüdi mõista, tuleb teo (noahoobi) ja tagajärje (surma) kõrval tuvastada ka kuri tahe. Tapmisega on tegu üksnes juhul, kui süüdlane kannatanu surma soovis või vähemalt pidas seda võimalikuks ja suhtus ükskõikselt.
Ülejäänud kahe mõrva puhul, millele juhtkiri viitas, on olukord hoopis teine. Seal ei tekkinud uurijatel, prokuröril ja kohtunikul hetkekski kahtlust, et toime on pandud mõrv. Vigastuste hulk ja iseloom, mis kannatanutel tuvastati, olid sellised, et kurjategijad said kindlasti aru, et nende vigastuste kätte kannatanu sureb.
Kuna Rakvere kohtumajas ootab otsust ka kolmas sarnane mõrvajuhtum, siis, ennetamaks kriitikat, selgitan probleemi just sellel näite varal. Pean silmas Laekvere vallas toimunud röövi, mille käigus majaomanik raudkangiga tapeti. Selle kuriteo eest anti kohtu alla Kristjan ja Oliver, kes mõlemad otsustasid kohtus kuriteost rääkida.
Kristjan ütles, et Oliver tappis, ja Oliver ütles, et Kristjan tappis. Nii oligi kohtulik uurimine jõudnud punkti, millega iga kogenud uurija, prokurör ja kohtunik on kokku puutunud ja mida võib nimetada kahe mõrvari paradoksiks. Seni, kuni me ei tea, kumb on tapja, ei ole kumbki tapja, kuigi teame, et nemad või üks neist on tapja. Kahjuks ei ole kriminalistikateadus tänaseks leidnud meetodit, kuidas seda paradoksi lahendada, ehk kuidas tuvastada valetajat.
DNA, sõrme- ja muud jäljed siin ei aita, kuna need tõestavad, et kahtlusalused on viibinud sündmuskohal. Aga selle üle ei olegi vaidlust – noormehed tunnistavad, et nad olid mõrvapaigas. Isegi see aita, kui sõrmejälg või DNA leitakse mõrvarelvalt. Kristjan saab öelda, et ta puudutas kangi, kuna ta tahtis kannatanut kaitsta ja kangi Oliverilt ära võtta.
Oliver võib öelda sama. Paraku on nii, et kui mõrvapaigas on olnud kaks isikut, siis on äärmiselt raske tuvastada, kumb, mitu korda ja kuidas täpselt kannatanut lõi.
Kehtiv karistusõigus aga just seda eeldab – tapmises saab süüdi mõista ainult seda isikut, kes tekitas surmavad vigastused.
Erinevates riikides on seda olukorda püütud lahenda spetsiaalse kuriteokoosseisu abil. Näiteks tunneb Saksa karistusseadustik sellist kuritegu nagu surmaga lõppenud kakluses või rünnakus osalemine.
Selle paragrahvi järgi vastutavad kõik surmaga lõppenud massikakluses või grupiviisilises peksmises osalenud isikud, sõltumata sellest, kas surmava löögi andja tuvastatakse või mitte või kui kõva rusikakangelane keegi oli.
Nagu igal seadusandlikul lahendusel, on sellelgi omad puudused, kuid mingil määral see eelkirjeldatud paradoksaalset ebaõiglust ilmselt leevendab.
Teine võimalus suurema õigluse jaluleseadmiseks on arvestada konkreetse röövi asjaolusid (ehk et ohver on ka vägivaldselt surnud) karistuse mõistmisel. Allakirjutanu arvates on Rakvere kohtunik vähemalt Juri ja Timofei puhul seda arvestanud. Esimene saadeti vanglasse 12 ja teine 10 aastaks, mis on röövimise puhul tublisti üle keskmise. Arvan, et see ei ole pääsemine. Kristjan ja Oliver alles ootavad kohtuotsust.