Niisiis: me peame rääkima narkomaaniast. Peita pea liiva alla ja teeselda, et seda pole – see ei ole pääsetee. Sest narkomaania levib. Ka Lääne-Virumaal.
Kuidas sellega võideldakse ja püütakse tagada, et meie lastest ei saaks uimastitarvitajad? Ja mis saab neist, kelle puhul ennetustöö on ammugi üleeilne päev?
Vastuste otsimist näib õige olevat alustada politseist. Rakvere jaoskonna noorsoopolitseiniku Aleksei Osokini väitel teeb politsei tublisti narkoennetustööd, korraldades programmi “Kaitse end ja aita teist”: 6. klassi lastele räägitakse sõltuvusaineist ja nende ohtlikkusest, 10. klassi noored kuulevad uimastite kahjulikkusest karjääriõpetuse tundides. Koolitatud on õpetajaidki.
Ehkki fentanüül pole maakonna levinuim meelemürk, on see siingi noori, enamasti alla 30-aastaseid, hauda viinud.
“Käime koolides ka nii-öelda üllatusvisiite tegemas,” räägib Osokin. Eesmärk on siis leida uimasteid – või saada kinnitust, et neid siiski pole – ja kontrollida uimastitarvituse eest karistada saanud noori.
Narkojoobe tuvastuseks on politseil abiks koerad ja kümne-minuti-kiirtestid, mis võetakse appi siis, kui inimesel on nähtavad uimastitarvitamise tunnused. Tänavu esimese poolaastaga on maakonnas registreeritud 24 narkokuritegu, 29 korral on tuvastatud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslikku käitlemist väikeses koguses. Kaheksa-üheksa juhtumit kuus. On seda palju? Või siiski vähe? Sõltub, mida silmas pidada.
Politsei on ametkond, mis heitleb enamasti nähtavate tagajärgedega, uimastiennetus ei peaks ju olema ainult politsei töö.
Kui uurida riigi pakutava abi kohta, ei selgu suurt muud, kui et 2001. aastal loodi Lääne-Viru maavalitsuses uimastiennetusnõukogu, mis mõne aasta pärast aga ümberkorralduste tõttu töö lõpetas. Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna vanemspetsialist Kaidy Aljama tunnistab, et narkoennetusega pole asutuses tegeldud vastava nõukogu kadumisest saati. Tegutseva tervisenõukogu ülesannete hulka uimastiennetus ei kuulu.