Heinar Einla: “Eestis on keevitajal tööd küllalt”

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere ametikooli metallieriala kutseõpetaja Heinar Einla sõnul on keevitusvaldkond väga lai ning oskustega ametimeestele peaks tööd jaguma.
Rakvere ametikooli metallieriala kutseõpetaja Heinar Einla sõnul on keevitusvaldkond väga lai ning oskustega ametimeestele peaks tööd jaguma. Foto: Arvet Mägi

Rakvere ametikooli metallieriala kutseõpetaja Heinar Einla võttis kuus aastat tagasi ette üsna keerulise õppetee. Nüüdseks on tal ette näidata rahvusvahelise keevitusinseneri IWE kutsetunnistus, mida Eestis on vaid vähestel.

Millega selle kutsetunnistuse näol tegu on?

Rahvusvahelise keevitusinseneri IWE kutsetunnistus annab õiguse teha keevitusjärelevalvet igal pool Euroopas. See annab õiguse võtta vastu keevitajaeksamit ning teha kõikvõimalikke keevitusjärelevalve töid, sinna juurde kuuluvad ka paberimajandus ja dokumentatsioon, mida on päris palju.

Mida te selle saamiseks tegema pidite? Saan aru, et tegu oli pika ja keerulise protsessiga.

Õppimine kestis kuus aastat ning see toimus Saksa Keevitusühingu (DVS), konkreetsemalt keevitusühingu Saksamaa Liitvabariigi Mecklenburgi-Vorpommerni liidumaa Rostocki õppe- ja eksperimentaalkeskuse juhtimise all.

Alustasime kõige lihtsamast keevitaja sertifikaadist, järgnes keevitusõpetaja kutsetunnistus ning edasi tuli kolm taset: rahvusvaheline keevitusspetsialist, -tehnoloog ja -insener. Iga etapi vahel pidi teatud aja ka praktiliselt töötama.

Kuidas õppetöö toimus?

Koolitus toimus tsüklitena Eestis ja Saksamaal ning õppejõud olid Eestist, Lätist, Venemaalt ja Saksamaalt. Kogu asja juht oli doktor Hans Georg Gross, kes on liidumaal keevituse peakoordinaator. Koloriitne ja laiahaardeline inimene, kellel on ideid väga palju. Tänu temale algas Eestis üldse rahvusvaheliste keevitusspetsialistide koolitamine. Eestis on seda tehtud juba 12-13 aastat, alguses olid koolitusega seotud ainult Eesti suured ettevõtted.

Viimase tsükli teoreetilist õpet saime 404 tundi, istusime nädalalõppudel Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolis nagu kooliõpilased. Eksameid võtsid vastu lisaks doktor Grossile kaks inimest Saksamaa Keevitusühingust, kokku oli komisjoni liikmeid kuus.

Viimane eksamitest, insenerieksam, oli üpris tõsine asi. Kõigepealt saime lahendamiseks ühe suure ülesande, kui kaitsesid selle komisjoni ees ära, küsisid nad igaüks lisaküsimusi. Et vältida mahakirjutamist või muud, tuli komisjoni ees lahendada ja ka kaitsta veel üks ülesanne.

See oli tõeline koolipoisitunne.

Hullem veel. Iga mees seisis komisjoni ees üle tunni aja tõsises risttules. Ülesanded toodi kohale Saksamaalt pitseeritud kohvris, mis avati eksamiruumis, et vältida info lekkimist.

Mis keeles tuli õppida?

Keeli oli kolm, mille vahel võis valida – inglise, saksa ja vene keel. Õppetöö käis vene keeles, saksa õppejõudude jutt tõlgiti vene keelde, sest seltskond, kes keevitusega tegeleb, on üldjuhul venekeelne. Eestlasi oli 15 õppijast kolm.

Vene keelega ei olnud mul probleeme tänu nõukogude armeele ja koolile, valisin selle. Saksa keel oleks olnud teine variant, kuid saksakeelne tehniline keel ei olnud mul nii tugev

Kui paljudel inimestel Eestist on selline tunnistus nagu teil?

Nende inimeste hulk on suhteliselt väike, keevitusinsenere on kokku ilmselt paarkümmend inimest. Keevitusspetsialiste on rohkem. Koolides olen Virumaa regioonis mina ainuke. Lasnamäe mehaanikakoolis on üks mees, Tallinna tööstushariduskeskuses üks ning Tallinna tehnikakõrgkoolis ja TTÜs on kummaski üks keevitusinsener. Ülejäänud on tööl suurtes ettevõtetes.

Seda paberit saada oli üsna raske: materjali maht ja standardeid, mida läbi töötada, oli tohutult palju. Selle saamise eelduseks on ka tehniline kõrgharidus. Valdavalt on need, kes asjaga tegelevad, Venemaa-taustaga, lõpetanud kas Peterburis või Kiievis keevitusinstituudi. Eestis keevitusalast kõrgharidust ei anta, selle tõttu on keevitusvaldkond suuresti seotud venekeelse keskkonnaga ja spetsialistid on tulnud meile Venemaalt.

Mida see kutsetunnistus Rakvere ametikoolile tähendab?

See annab mulle õiguse võtta vastu keevitaja sertifikaadi eksamit. Keevitajad peavad iga kahe aastat tagant tegema uue eksami, kuna keevitaja sertifikaat kehtib kaks aastat. Neil tuleb tõestada, et on endiselt vormis. Keevitajaid on üsna palju, seega tööpõld on lai. Samuti saab sertifitseerida ka oma kooli keevitaja eriala lõpetajaid.

Siiani ei olnud Virumaal ühtegi kohta, kus saaks eksamit teha. Seda oli võimalik teha ainult Tallinnas kolmes kohas: Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolis, Tallinna tööstushariduskeskuses ja OÜs Uus Idee.

Meie saame seda nüüd teha koostöös Lasnamäe kooli ja DVSiga. Võimalusi peaks päris palju juurde tulema.

Keevitusvaldkond on väga lai. Kokku on sertifitseeritud 63 erinevat protsessi, keevituseksami võimalusi on tuhandeid vastavalt keerukusastmele - keevitaja sertifikaat antakse eraldi iga protsessi jaoks, materjali jaoks, materjali paksuse jaoks. See sõltub iga keevitaja otsesest vajadusest, kus ja milliste materjalidega ta töötab või millistega tööle asub. Iga sertifikaat on individuaalne, st iga keevitaja sooritab eksamitöö vastavalt oma vajadustele.

Ütlesite, et tööpõld tuleb lai. Uudiseid kuuleme aga mitmeid, küll lahkuvad Eestist meie keevitajad, samas tuleb tööjõudu juurde välismaalt.

Elus taandub palju sageli rahale. Eestis on palgad tagasihoidlikud, näiteks Soomes teenib keevitaja kaks kuni kolm korda rohkem kui meil. Tööjõud voolab raha poole. Meie omad lähevad Soome, meile tulevad keevitajad Ukrainast, Moldovast ja mujalt.

Kui te õpilastega räägite, kas nemad näevad oma tulevikku üle lahe?

Pole saladus, et paljudel on suur unistus Soome minna. Midagi ei ole teha, palgad on seal suuremad. Aga ka Eestis on tööd keevitajatele küllalt ja majandus elavneb, tööd tuleb juurde.

Teine ja põhiline asi on see, et kogu tehnika uueneb ja on kallis. Näiteks uus traktor maksab paar miljonit krooni. Ka see uus ja kallis tehnika laguneb ja keevitamine on üks põhilisi remondimeetodeid.

Kallis tehnika on üldjuhul liisitud ja kindlustatud, kui seda remondib sertifitseerimata keevitaja, ei pruugi kindlustusfirma avarii korral remondiraha maksta. Kui keevitajal on paber ette näidata, siis tuleb maksta. Seetõttu otsitakse ka kohalikesse ettevõtetesse sertifitseeritud mehi, kellel on õigus selliseid töid teha. Sama kehtib ettevõtete kohta, kes teevad allhanget mõnele välisfirmale, mille toodang on kindlustatud, näiteks laevatehased.

Mis edasi, kas on mõttes ka juba uued õppimisplaanid?

Ikka peab edasi mõtlema, paigalseis on pimedus, liikumine valgus. Kuus aastat oli selge siht silme ees, nüüd peab natuke mõtlema, mida ja kuhu.

Heinar Einla


• 1984 EPA insener-mehaanik.
• Mullu kuulutati Heinar Einla ka Eesti aasta koolitajaks.

Lisavõimalus koolile


Ada Väät, Rakvere ametikooli täiendusõppeosakonna juhataja

Alates sügisest tahame Rakvere ametikooli täiendusõppesse sisse viia sellise võimaluse, et ühel nädalal kuus on võimalik tulla keevitaja täienduskursusele nii teoreetilist kui ka praktilist õpet läbima, et omandada sertifikaat.
Kuna on olemas inimene, kel on endal sertifikaat, saame eksami vastu võtta juba kohapeal Rakveres ja eksami praktilised proovitööd saata ekspertiisi. Eksamit saab teha nii vene kui ka eesti keeles ja kogu riigi ulatuses. Tahame maksimaalselt oma võimaluse ära kasutada. Ja loomulikult jätkame nii alg- kui ka täienduskursuseid.
Oleme veel partneriks Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli “Kupo projektis”, mis tähendab kutsehariduse populariseerimist uuenduslikes huviringides. Selle projekti kaudu peaksime saama vahendeid põhikooliõpilastele metallierialade tutvustamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles