Käesolevad lihavõttepühad on kirikukalendris ühed suuremad pühad üldse, sest tähistatakse sellega ju Kristuse ülestõusmist pärast tema ristilöömist. Kuid paljude jaoks jääb see siiski kevadpühaks, mil kodus kevadised tööd ette võetakse.
Juhtkiri: Mune värvima!
23. aprill 2011, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Munadepüha tähistamise juurte peale ei mõelda just tihti, pigem on tegemist pühaga, mil pere väiksemad lustivad mune värvides ja koksides ning kaubandusvõrgus pakutav pehme, kollane ja armas ahvatleb ostma. Kõik need jäneste toodavad šokolaadimunad ja muu selline on meile siin vist siiski üsna võõras ning ülestõusmispühade puhul on traditsioonid pigem kodukesksed.
Aga kui natuke mõelda, siis pole meie emotsioonid või mõtted neil päevil sugugi kaugel kirikuaasta kõige suurema püha omadest. Pühitsetakse uut algust, uut lootust, mida kevad, kuigi suhteliselt illusoorselt, meile sisendab.
Seetõttu on põhjust rõõmustamiseks ka ateistidel ja teiste uskumuste järgijatel, sest käes on aeg, kus põhjamaine pikk kaamos on läbi ja valguse ning soojuse võit kindel. Kevadist looduse tärkamist ja õitsele puhkemist ei peata enam miski. Need on pühad, mil kindlasti võiks minna loodusesse, et nautida kevade virgumise ilu.
Lähenemisi on erinevaid. Tuntud Briti filmilavastaja Alan Barkeri filmis “Ingli süda” on meeldejääv stseen mune söövast saatanast, kes väitis, et muna, see on hinge sümbol.
Maausulisema maailmavaatega inimesed leiavad, et võiks meenutada, kuidas ristiusk meile kunagi ühes seitsmesajaaastase orjapõlve ning tule ja mõõgaga toodi – siis sellest lähtuvalt esivanemaid austades ei oleks eriti paslik pidada ei jõulu- ega lihavõttepühi. Selle asemel võiks hoopis mõnda muud, märksa maavillasemat muinasjuttu lastele jutustada.
Virumaa Teataja loodab, et igaüks leiab oma lähenemise ja naudib seda kena pikka nädalavahetust endale hinge- ja meelepäraselt.