Adrenaliini täis Eesti saadikud elasid Kremlis üle ohtlikke hetki

Professor Ülo Vooglaid meenutab värvikaid seiku ja pinevaid aegu. Tema selja taga seisavad Jüri Kraft, Tiit Made, Arnold Rüütel, Indrek Toome ja Ivar Raig. Foto: Marianne Loorents

Kui Arnold Rüütel Kremlis Gorbatšoviga kohtudes rusikaga lauale lõi, arvas ta hetk hiljem, et nüüd on vangilaagrisse minek. Ülo Vooglaid aga märkas kabinetis lauanurgal rohelisel kalevil kuldset tuumanuppu, mida üks ohvitser kiivalt valvas.

Need värvikad ja samas ärevad lood meenusid neis osalenutele äsja rahvusraamatukogus Juhan Aare ja Ivar Raigi fotonäituse “Eestlased Kremlis” avamisel.

Valge habemega sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid astub pildi ette, millel ta habe veel tumedat karva, ning rõhutab, et see pilt on talle kõige tähtsam.

Sellel fotol selgitab professor Vooglaid Gorbatšovile NSV Liidu lagunemise süsteemset paratamatust. Aasta siis oli 1989.

Vooglaid: “Nii see oli.”

“Kas ta sai aru?”

“Ma loodan küll, sest ta kutsus mind neljasilmajutuajamiseks spetsiaalselt saalist välja. Kusjuures tema abikaasa Raissa oli sotsioloog ja ta ei olnud profaan.”

Vooglaid ajab selja sirgu ja räägib, et peab ülemnõukogus oldud aega oma elu kõige keerukamaks ja tähendusrikkamaks.

Võrreldes tollaseid unistusi vabast Eestist sellega, kuhu me jõudnud oleme, võtab professor kasutusele talle omase sõnavara: “Kompetentsuse printsiipi pole suudetud rakendada. Riik on tänaseni edasisidestamata ja tagasisidestamata. Seetõttu kahjuks ei ole juhitav ega saa regulatiivselt toimida. Edasi- ja ja tagasisidestus on igal eesmärgistatud süsteemil absoluutselt vajalik eeldus.”

Lühidalt: “Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Mitte päris sellist.”

Fotoseeria, kus Igor Gräzin esialgu üle laua joviaalselt ja ülipüüdlikult Gorbatšovi kätt surub ja Siim Kallas talle peaaegu et pugejalikult tooli pakub, lõpeb ülesvõttega, kus laguneva Nõukogude Liidu juht meie meeste poole rusikat vibutab.

Sealsamas ongi näha karbikest kuldse nupuga, mida Vooglaid peab tuumanupuks.

“See oli Gorbatšovi kabinetis, kus me istusime. Teemaks oli perestroika. Mustas mundris mees seisis, jalad natuke harkis, automaat rinnal. Ma arvan, et ta valvas seda karpi,” meenutab Ülo Vooglaid.

Olgu selle tuumanupuga, kuidas on, aga ta räägib veel ühe värvika loo, seekord hääletusnupust.

“Kui me olime Kremli suures saalis, siis sai selgeks, et seal pole kunagi tegelikult hääletatud – kõik on alati poolt. Seega ei olnud ka hääletusseadeldist. Tõsteti vaid kätt, tütarlapsed käisid ridade vahel ja lugesid käed kokku. Nüüd oli selge, et istungite suurde saali tuleb mingi aparaat muretseda. Selleks loodi tehniline komisjon, kes pidi Siemensile tellimuse tegema. Mul õnnestus olla selle komisjoni liige. Lukjanovi eesistumisel hakati asja arutama ja esimene küsimus oli, mitu nuppu on vaja.”

Tuli välja, et kolm nuppu, kuigi Vooglaid pakkus isegi nelja: poolt, vastu, ja erapooletu nupu kõrvale ka see, millega anda märku saadiku mitteosalemisest hääletamisel.

Näituse avamisel kõnelenud mittetulundusühingut Eesti Vabaduse Eest juhtiv Jüri Kraft peab tähtsaks, et ka see osa minevikust on muutumas Eestis üha olulisemaks.

Kraft kiidab eriti Virumaalt ülemnõukogusse valitud Tiit Madet, kes on kirjutanud sel teemal kümmekond raamatut.

“See näitus on väga oluline. Tulevad meelde need legendaarsed päevad ja aastad, kui oli kaalul nii Eesti kui ka Euroopa saatus,” kõneleb ­Kraft teda ümbritsevate mõttekaaslaste heakskiitvate noogutuste saatel. Nende klubisse on alles jäänud vähem kui 30 inimest.

Näituse üks autor Ivar Raig soovitab tähele panna, et tegelikult ei olnud Island esimene, kes Eesti iseseisvumist tunnustas: “See võib mõnele olla šokeeriv või üllatav, aga ma ise kuulsin ja nägin seda pealt, kui Eesti iseseisvumist tunnustas esimesena Vene föderatsiooni president Boriss Jeltsin, andes juba 21. augusti lõuna paiku korralduse Eesti iseseisvumise tunnustamise ettevalmistamiseks. Nii et de facto oli esimene Venemaa ja de iure Island ning järgnesid teised.”

Teine näituse autor, Rakveres elav ajakirjanik Juhan Aare, kes 1980. aastate lõpus oli fosforiidisõja keskmes ja valiti selle tuules samuti ülemnõukogusse, on teinud valmis ka filmi NSV Liidu lagunemise loost, mida saab näha tema veebikanalil ja mida on nüüdseks vaadanud umbes veerand miljonit inimest üle maailma.

Fotonäitus “Eestlased Kremlis” käsitleb aastaid 1989–1991, mil Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi liikmed – kokku oli neid 48 – osalesid otseselt pöördeliste sündmuste keerises, mille tulemusel lagunes Nõukogude Liit ja Eesti saavutas iseseisvuse.

Näitus läheb järgmisena parlamendihoonesse ning jõuab veebruaris ka Rakverre.

Fosforiidisõdalane Juhan Aare on üks näituse auroritest, kes ka ise ajaloo keeristormis osales. Foto: Marianne Loorents

Ajalugu

• Aastatel 1989–1991 esindas Eestit NSV Liidu ülemnõukogus 48 rahvasaadikut.
• Taasiseseisvumine sai alguse fosforiidisõjast MRP salaprotokollide avalikustamisest ja isemajandava Eesti ideest ja päädis iseseisvumisdeklaratsiooni väljakuulutamisega. Just sellal puhusid soodsad tuuled ka Venemaal – algasid perestroika ja glasnost.

President Arnold Rüütel tuletab noortele meelde, et tänast vaba Eestit ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Foto: Marianne Loorents

Arnold Rüütel: põhiline oli vältida inimohvreid

Tollane Eesti NSV ülemnõukogu esimees president Arnold Rüütel, millise pilguga te täna neile pöördelistele sündmustele tagasi vaatate?

Oleme iseseisev riik ja meie iseseisvus on siiski tagatud ka võimalike ohtude ja kõrvalekaldumiste puhul. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, nemad toetavad meid võimalike ohtude korral. Loomulikult on probleeme ja üldsusele on ohud teada, kui me räägime vastuoludest Ukrainas või meie piirkonnas. Nüüd sõltub kõik sellest, kuidas me oma riigi arengu suudame tagada – igas mõttes, mitte ainult julgeoleku, vaid ka majanduslikus mõttes ja sotsiaalsetes küsimustes.

Kas praegune Eesti riik on selline, millisena te seda tol ajal ette kujutasite?

Oleme tõesti arenenud. Kui võrrelda teiste üleminekuühiskondade või endiste Nõukogude Liidu vabariikidega, siis Eesti on üks edukamaid. Aga kaugeltki ei ole kasutatud kõiki võimalusi, samal ajal pole nähtud paljusid ohtusid ette, kui nimetada näiteks suurt väljarännet ja madalat sündimust. Seetõttu me ei taga küllaldaselt oma ühiskonna jätkusuutlikkust.

Majanduses peab olema enam loovat tegevust, et oleksime maailmas konkurentsivõimelised. Seda ka töötasu maksmisel. Probleeme on päris palju, aga kordan, et oleme siiski suhteliselt edukad.

Mis te arvate, kui vääriliselt teie rolli tänapäeval hinnata osatakse?

Ma vahest ei ole seda küsimust üldse mõelnud nii, et kas minu rolli on just piisaval tasemel käsitletud.

Paljudest asjadest neil pingelistel aegadel pole üldse kunagi juttu olnud ja ma ei ole nendest ka rääkinud, sest omal ajal, kui me iseseisvumisvõitlusega tegelesime, mis algas suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest, oli põhiküsimus suuta teha seda kõike ilma inimohvriteta.

Kas teil endal oli põhjust oma elu pärast karta?

Mulle tuletati korduvalt meelde kriminaalkoodeksi paragrahvi Nõukogude Liidu konstitutsiooni rikkumise kohta ja kaasnevat karistust. Sest minu rikkumise tulemusena laguneski Nõukogude Liit tegelikult.