Kodulugu: Rakvere mõisa peremehed ja teenijad

Pärast Rakvere mõisa riigistamist 1919. aastal elas Rennenkampffide pere eesotsas perepea Karli ja tema kaasa Gerdaga Vaos. Foto: Virumaa Muuseumid

Rakvere mõis on läbi aegade kuulunud kõigest kolmele aadliperele - Brederodedele, Tiesenhausenitele ja Rennenkampffidele.

Rakvere mõisa esimene omanik oli Madalmaade päritoluga vabahärra Reinhold von Brederode (Reynout van Brederode), Stockholmis tegutsenud diplomaat.
Temale kinkis siinse mõisa Rootsi kuningas Gustav Adolf 1618. a, pärast seda, kui Brederode oli olnud abiks läbirääkimistel Venemaaga ja tulemuseks oli Rootsi riigile väga soodne rahuleping (Stolbovo, 1617).

Kui Brederode 1634. a suri, päris Rakvere mõisa ta tütar Elisabeth Adriane.
Ei Brederode ise ega ta tütar ei elanud Rakveres. Siinset mõisamajapidamist juhtis valitseja Herman Westman (Wästman), Rakvere linnarahva suur vaenlane, keda vihati ja kellega kakeldi. Kuulus ju linn niisama nagu mõiski Brederodele ja kaotas oma vabadused.
Mõis oli tollal muidugi väike, külades vaid (1643. a) 59 meeshinge. Westmann ise elas väikeses mätaskatuse ja mantelkorstnaga palkmajas, kus olid vaid üks köetav ja teine külm kamber.

Pärast Elisabeth Adriane Brederodet sai mõisa endale Hans Heinrich von  Tiesenhausen. See ostu-müügileping on aastast 1669. Uue mõisaomaniku isa, samuti Hans Heinrich, esimene Tiesenhausen Eestimaal, oli juba varem kahe siitkandi mõisa - Porkuni ja Kohala - omanik, Rakvere Mihkli (nüüd Kolmainu) kiriku eestseisja ning veel praegu on meie kirikutornis tema 1641. aastal kingitud tornikell.
Hans Heinrich juuniori ajal ehitati mõisasüdamesse uus barokne häärber ja mitmed kõrvalhooned. Kuna Tiesen­hausenid olid Rootsi armee kõrgemad ohvitserid, on vist üsna kindel, et kui Põhjasõja alguses, 1700. a sügisel, viibis Rakveres Rootsi kuningas Karl XII, siis peatus ta mõisahäärberis.

Mõisahärra poeg Jakob Johann (sünd 1686) võttis ohvitserina osa Põhjasõja lahingutest ja langes Poltaava all 1709. a venelaste kätte vangi, kus ta viibis üheksa aastat. Hiljem astus ta tsaari teenistusse ja sai Rakvere mõisaomanikuks.
Jakob Johanni abikaasa Gertrude Wilhel­mine (Bistram, sünd 1696) peaks vanematele rakverlastele hästi teada olema. Nimelt kujutab teda oma “Rakvere romaanis” Jaan Kross ja Rakvere teatri lavastuses “Rakvere romanss” (1982) mängis seda rolli Eva Novek.
Gertrude Wilhelmi­ne pidas pärast abikaasa surma 1749. aastal mõisat veel 23 aastat. Tal oli 12 last. Ja alles peale selle vägeva proua surma 1772. a sai mõisa endale ta seitsmes laps, 1729. a sündinud poeg Jakob Johann, seda vaid suhteliselt lühikeseks ajaks, 12 aastaks. Pärast tema surma 1784. aastal algas mõisas rentnike aeg. Mõis oli päris mitme rentniku käes. Rentnikud vaheldusid, mõisa XVIII sajandil kestnud kiire areng ja jõukus hakkasid taanduma.

Esimene praegu teadaolev Rakvere mõisa valitseja oli XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses vaba mees Michael Freymuth, kes pidas seda ametit aastani 1805, mil oli ligi 70aastane. Ta oli juba 1791. a omandanud Rakvere linnas Pikk 7 kinnisvara ja elas seal oma elu viimased aastad. Vendade Tiesen­hausenite omavahelised arusaamatused ja pahandused viisid lõpuks 1811. a mõisa vallasvara oksjonini.
Sel segasel ajal oli Rakvere mõisas valitsejaks-raamatupidajaks üks eesti soost mees, kuulsasse Masingute suguvõssa kuulunud Johann Reinhold Masing, pärit Sangaste köstri perest ja olnud ise mitmel pool, ka Rakveres, köster.
Tema pojast, Rakveres 1811. a sündinud Karl Johannesest sai pärast Tartu ülikoolis õppimist nimekas vaimulik kirjamees. Eriti populaarsed olid tema koostatud “Piiblilood”.
Tiesenhausenite järel algas 1828. a Rakvere mõisas von Rennenkampffide aeg, mis kestis kuni mõisa lõpuni 1919. aastal.

Alguses oli mõis esimese Rennen­kampffi, Andreas Karl Dietrichi käes pandina, seejärel ostis uus mõisahärra 1841. aastal mõisa ära ja muutis mõisa nime Schloss-Wesenbergiks.
Vaos 1786. a sündinud Andreas Karl von Rennenkampff oli Rakveret ostes juba 55aastane ja sai mõisa pärisomanik olla vaid 11 aastat.
Ta naine Wilhelmine Hedwig Johanna (Bara­noff) oli kõrgest soost, pärinedes ema liini pidi Lohu de la Gardie’dest ja Kolga Stenbockidest.
Lapsi oli neil esimestel Rakvere Rennen­kampffidel kaheksa. Kaks poega said Peterburis üsna tuntud tegijateks. Paul Reinhold (sünd 1815) töötas tsaaririigi finantsministeeriumis.
Siinse rahvajutu järgi tegutsenud ta rahapajas, hankinud sealt rahategemiseks vajalikud templid ja paberid ning toonud need Rakverre, kus ta vend, järgmine siinne mõisahärra, siis valeraha teinud.

Noorim poeg Gustav Eduard Woldemar (sünd 1826) oli väga jõukas ettevõtja, kahe Ingerimaa mõisa ja Peterburis kolme maja omanik.
Juba 25aastasena sai temast keiserliku portselani- ja klaasimanufaktuuri direktor. Oma mõisas Schlüsselburgi kreisis rajas ta püssirohuvabriku, Peterburis salpeetrivabriku jm.
Kolmas poeg Adam Andreas (sünd 1819) oli Rakvere mõisaomanik 33 aastat (1852-1885). Tema abikaasa oli Veltsi von Dehnidest ja nimi oli tal Luise. Peres kasvas üles 10 last, neist 9 tüdrukut ja poeg.

Adam Andreas von Rennenkampffist räägiti rahva seas küll igasuguseid lugusid, aga kahtlemata oli ta tugev majandusmees, nii põllupidaja kui ettevõtja. Tema ajal saavutas mõisamajandus suurt edu, eriti teeniti raha viinatootmisega.
Pärast tema surma läks mõis rentnike kätte, kuna pärijaks olev poeg Carl oli alles laps ja seejärel õppis Peterburis põllumajandust. Üks teise järel olid rentnikud Richard von Wahl, kes abiellus mõisapreili Hedwigiga, ja Georg von Dehn, kes abiellus mõisapreili Luise Margarethega. Mõlemad rentnikud lahkusid Rakverest, muidugi koos perega.
Noor Karl von Rennenkampff (sünd 1874), viimane siinne mõisaomanik, hakkas mõisat pidama 1903. aastal. Samal aastal abiellus ta paruness Gerda von Tolliga Järvamaalt, Vodja mõisaomaniku Julius von Tolli noorima tütrega.

Need Rakvere mõisaomanikud olid rahva seas heas kirjas. Oma mälestustes räägitakse neist vaid head. Samal ajal ei ole säilinud vist küll ühtegi kiitvat mälestuskildu vana mõisaproua Luise kohta, kes elas pärast kaasa surma veel 25 aastat siin häärberis. Temaga koos ei suutnud elada ei ta abielus tütar ega ka poeg Karl oma perega. Nemad elasid nn puumõisas.
Vanaproua Luiset teenisid kaks toatüdrukut ja üks toapoiss. Viimane teenindas prouat ka söögilauas. Toatüdrukud koristasid, katsid lauda, triikisid pesu. Peale selle nõudis proua, et nad teeksid veel lisatöid – kangakudumine, sukkade-sokkide kudumine mõisaperele, ketramine, sulgede noppimine jne.
Toatüdrukud, toapoiss, kokk ja veel mõned elasid häärberi keldrikorrusel. Mõisa kõrvalhoonetes elasid tallmeister, öövaht, sepp, tisler, kutsar. Valitsejamajas elas muidugi valitseja.

Aastatel 1892-1910 oli valitsejaks Carl Georg Michelson. Ta oli eesti soost, Väike-Maarja köstri poeg, aga läbinisti saksik. Juba enne Rakverre asumist oli ta olnud valitseja Haljala-Vanamõisas ja seejärel Koonus. Nii et Rakverre jõudis ta 43aastasena.
Michelson olnud väga tige ja ebaõiglane mees, kes alatasa oma töörahvast kepiga tagus. Tema tagandamist nõudsid mõisatöölised juba 1905. aastal.
Lõpuks läks asi nii kaugele, et kui valitseja kord jälle ühe moonaka peale karjus ja teda lõi, haaras noormees ta kepi ja lõi vastu, lüües ta ühe hoobiga surnuks. Kui kohale kutsutud politsei ja võimuesindajad nägid, et tegemist oli valitseja enda kepiga, ja kuulsid pealtnägijate käest, kuidas lugu oli, jäi noormees karistuseta.

Uue valitsejana võeti nüüd ametisse Rudolf Kivisepp Injust. Tema oli samuti eesti soost, pärit Viru-Nigula kihelkonnast, kus sündis 1883. a Koogu mõisa toapoisi peres. 1900 lõpetas ta Rakvere linnakooli. Siia mõisavalitsejaks asudes oli 27aastane.
Naiseks võttis ta Rakvere pottsepa Karl Johansoni tütre Anna Margarethe, kes sai hariduse siinses Zeeh-koolis. Nii olid siis Kivisepad tolle aja kohta üsnagi haritud inimesed.
Rudolf Kivisepp sai mõisatöölistega juba hoopis paremini läbi kui tema eelkäija. Kui 1917. a lõpul võtsid mõisatöölised mõisa üle, jäeti tema töödejuhatajaks. Tänu temale valitses mõisas kord, midagi ei lõhutud ega varastatud ja Rennenkampffidel lubati mõisahoones edasi elada, küll üürilisena. Nende perele anti esialgu mõisa poolt tasuta isegi 24 toopi piima päevas. Hiljem siiski vaid 10 toopi ja raha eest.
Järgmisel “punasel perioodil”  (1918. a lõpp ja 1919. a algus) Ren­nenkampffe Rakveres enam polnud ja 1919 riigistas Eesti Asutav Kogu nende Rakvere mõisa. Edaspidi elati Vaos. Kui Karl Rennenkampff seal 1934. a suri, maeti ta Rakvere linnakalmistule.

Artikkel põhineb ettekandel, mis peeti Rakvere Vanalinna seltsi korraldatud konverentsil.