Luisa, Miralda ja muud loomad

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.

Eestlane on ammustest aegadest alates evinud loomuomadust tahta olla naabrist parem ja aplodeerida iseendale, kui tal õnnestub üleaedsele käru keerata. Seda on kajastatud ka kirjanduses, värvikamateks näideteks Tatika ja Vesipruuli ning Andrese ja Pearu kemplemised. Ehedalt täiendavad raamatukangelaste pahanaaberlikke suhteid kuuekorterilises agulimajas elavad lesed Luisa ja Miralda, parajad fruktid mõlemad.


Naabritevaheline hõõrumine, ärapanemine ja vaen said alguse asjaolust, et Lui­sa tütrest kasvas väärikas abikaasa pii­ritagusele ärihaile, Miralda pojast aga linnaosa markantseim viinanina, ning seda kibedat tõde ei unusta Luisa ühelgi päeval naabrinaisele nina peale vi­sata. Teeb ta seda eelkõige kättemaksuks, sest Miralda kippus minevikus õige sageli oma imelapse mõõtu poja vaimuannete ja mõistliku käitumisega ärplema, öeldes Luisa tütre kohta kahetsevalt, et “ta, vaeseke, sul ju nii kõva peaga ja pisut kergemeelset vurhvi kah veel”.
Naabrinaise kallal naaksumiseks tarvitab Luisa oma pudrumulku ohutus kauguses, sest Miralda on uskumatult kärme järgima väikese Lesta põhimõtet, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Kuhu aga ei ulatu harjavars või märg tolmukalts, sinna ulatuvad sõnad, ja seda võimalust ei jäta Luisa kunagi kasutamata.    

Miralda seevastu nimetab naabritari tütart mõnuga maailma vanima elukutse esindajaks, lõpetades tiraadi alati üht ja sama moodi: “Missugune mees teda siinpool piiri oleks tahtnudki, ta magas ju poole Eestimaaga.” Mispeale Luisa kähvab: “Mine ja vahi parem, kuidas su assokast pojuke, see kunagine Vunderkind maanteekraavis õllepudelit kallistab!”
Pärast raevukat sõnasõda taanduvad mõlemad osapooled üürikeseks vaherahuks oma territooriumile, et järgmisel päeval vaenukirves uuesti välja kaevata. Põhjuse tülitsemiseks leiab peaaegu igast olukorrast, kõige tühisemastki, sel alal näitavad naabrinnad üles erilist talenti, nagu ka valusate kättemaksude ja kõiksugu vingerpusside väljamõtlemisel.

Kanged lesed

Juhtus näiteks nii, et Miralda asus maja taga aias, kus igal elanikul kasutada jalatäis peenramaad, kuivanud marjapõõsaoksi põletama. Juhtus nõndagi, et kevadiselt siia-sinna karglev tuuleke kandis suitsusaba Luisa praokil köögiaknasse. Relvastanud end mõne mahlaka sõnapommi ja piida najalt kahmatud muruluuaga, laekus Luisa tossavale väeliinile.
“Kas sul on plaanis mind singiks suitsutada või?” kriiskas ta läkastades. “Suitsuliha pidavatki paremini säilima, see on ju vana tõde,” heitis naabrinaine naerdes vastuseks.
“Sul on tagumine aeg noorenduskuur läbi teha, oled krimpsus ja kortsus nagu ületalve peetud õunaviss.” – “Sina, va poolpime prillmadu, ei näegi mu krimpse ja kortse,” lõi Luisa süttinud kadakapõõsana särisema. “Sa ei näe isegi seda, et käid ringi nagu Kördi-Kata, tunamulluse supi tire rinna ees.” Neis lauseis kõlas alasti vihje Miralda silmahädale, mida tohtrid vanaduskaeks nimetavad ja mis elusügist kui kättejõudnud paratamatust igal sammul meelde tuletab.
Kördi-Kataks ja prillmaoks tituleeritu kobas lõkkeasemel kättevõtmiseks parajalt leige tuletuki järele, et seda viskerelvana kasutada, ent naabritar oli pidanud paremaks tükkis oma muruluuaga kapituleeruda.

Loo finaal leidis aset järgmisel hommikul. Kui Luisa korterist väljus ja torkas varbad aiaskäimiseks mõeldud vanadesse kalossidesse, mida ta läve kõrval hoidis, leidis ta enese käpuli põrandalt, tagumik abitult uppis ja seelik kerkinud mitu tolli kõrgemale kui ontlikule prouale sünnis.

Uurinud lähemalt, miks tema seni nii sõnakuulelikud jalad kerele järele ei tulnud, selgus, et Miralda (kes siis muu, sest vastaskorteri ukse tagant kostis parastavat kihistamist) oli Luisa käimad kahepoolse teibiga põranda külge kleepinud.
Kes viimasena naerab, naervat pare­mini, ja nii ka sedapuhku läks. Korjanud nöörilt pesu, avastas Miralda, et te­ma kärtsroosadesse pooletoobistesse alus­pükstesse oli üleöö tekkinud ava – sin­na, kus naisinimesel seda sugugi vaja pole. Ja vähe sellest – särgist oli tera­vate kääride abil modelleeritud moekas õlapaelteta topp, mis sobinuks katma Miralda omast paljude aastate võrra nooremat ja vähem närtsinud büsti.

Prillmadu ja draakon

Tüli tõusis sellestki, et kord ei viitsinud Miralda oma jalgratast maja seina najale asetada, vaid heitis selle sõidust tulles hooletult ukse ette murule. Säärane vaatepilt riivas Luisa ilumeelt.
“Korista oma ratas paraadna kõrvalt ära!” käsutas ta. “Vedeleb siin jalus nagu mingi püha lehm.” – “See on ühismaja ja plats on ka ühine, jätkub ruumi sulle, jätkub mulle ja jätkub rattale,” vuhises Miralda naabrinaisest, pea kuklas, mööda.

“Nojah, mis sinusugusest tahtagi. Joodikuema!” keeras Luisa riiule tuure peale. “Litsiema!” ei lasknud vastus ennast pikalt oodata. “Prillmadu!” valas üks õli tulle. “Draakon!” lõi teine letti veelgi suurema ja koletislikuma eluka.
Selle tüli tagajärjed puudutasid ebameeldivalt kaht sootuks süütut floora- ja faunaesindajat – Luisa purpurõielist tokkroosipõõsast, mida kostitati pangetäie soolveega, ja Miralda kohikassi Kallet, kellele ulatati lihapala sisse peidetud unerohutablett. Õnneks ei võtnud atentaadikatse kummaltki elu ja mõlema ohvri kannatused piirdusid üksnes pika Lumivalgekese-unega.

Näiteid kiusakate vanaprouade kokkupõrgetest ja koomilistest kättemaksuaktidest võib tuua nii rohkesti, et enne läheb, kui tarvitada Paunvere köstri ütlust, Issanda päike looja, kui tülide ja vingerpusside loeteluga ühele poole jõuab.
Paaril korral, kui kired ülearu palavalt lõkkele löönud, on Luisa ja Miralda vajanud  korrakaitsjategi sekkumist. Mõeldud on ka kõikide tagahoovide ja vaeste patuste alevite asukate hea haldja Võsapetsi kohalekutsumisele, ent plaani täideviimist on pidurdanud kartus mikrofoni ja kaamerate ees. Akendel rinnutava majarahvast publiku silme all on hoopis rahulikum sõimelda ja luuavarrega vehkida kui tuhandete eestimaalaste vaate- ja kuuldeulatuses. Nii need kaks kanget leske seal agulis elavad, hoomamata, kas see, mis neid teineteisest hammustamata või urisemata mööda minna ei lase, on vaen või hoopis harjumus.