On kahetsusväärne, et ühe tubli väikelapse ema mure ja tähelepanu juhtimine lapsehoiukohtade probleemidele on sisulise arutelu ja lahenduste pakkumise asemel kaasa toonud ametkondliku ringkaitse ja personaalse rünnaku teema algataja vastu. Lootuses summutada algataja ning jätkata näo tegemist, justkui oleks kõik parimas korras. Selle fassaadi taha saab peita nägu aga niikaua, kuni midagi hirmsat juhtub. Või kuni lapsevanemad on vaigistatud ning nende mured ilusa jutuga kummutatud. Või kuni valimised on möödas.
Lapsed katsejänesteks?
Samasuguse fassaadi taga on vähemalt üks lapsehoiurühm, kuid ilmselt rohkemadki. Kuniks järelevalvet ei tehta ja lastevanemate initsiatiiv alanduste ja ringkaitsega lämmatatakse, ei saa me ka kindlad olla, kui turvalises lastehoius meie kõige pisemad linnaelanikud on.
Lastehoiu Õnnelaps asutaja Riina Roobergi tahtmatus tunnistada või tahtlik soov eirata lapsevanema Ulvi Põldma artiklis toodud mustvalget sedastust, et oma lapse hoiurühma inspekteerimisest tehtud järeldusi ei kanna ta kindlasti mitte üle kõikidele lapsehoiurühmadele, tekitab omakorda küsimuse Roobergi motiivi kohta rünnata teema tõstatajat. Minu isiklik veendumus on: kui millelegi kommentaar anda, siis tuleks ka algallikas läbi lugeda. Antud juhul on Rooberg loonud debati algatajast valemulje, heites talle ette fakte, mida Põldma pole kordagi väitnud, ning selline rünnak on inetu ja alatu.
Olukord on seda pentsikum, et kodanikuühiskonna alustalaks olevad aktiivsed ja initsiatiivikad inimesed, kes võitlevad parema keskkonna, kodupaiga ja turvalisuse eest, valatakse üle negatiivsete kommentaaride ja isiklike solvangutega. Selle asemel et tappa initsiatiiv ja rünnata probleemile tähelepanu juhtijat, peaks vastavad linnaametnikud välja pakkuma lahendusi!
Me räägime siiski lastest! Meie kõige väiksemast järelkasvust, kes teeb oma esimesi samme, harjumaks sotsiaalse suhtlemisega, kohanemaks keskkonnaga ning saamaks esimesi teadmisi ja kogemusi üksteisega arvestamisel ning õpetajatega suhtlemisel. Kogemus “sina magad täna diivanil” tekitab eraldustunde, fakt, et “tualettpaberit ei jätkunud“ tekitab lapses piinlikkust, rääkimata juhtmetest särtsu saamisest, diivanilt alla kukkumisest, konfliktsituatsioonide tekkimisest ja õpetajate tähelepanu jagamisest toidutegemise, laste mängu, igaühe vajaduste ning eripärade vahel. See kõik võib niivõrd hapras eas olevate laste psüühikale jätta jälje, millest sõltub nende pisikeste edasine elu ja ka vaimne tervis. Lastehoid peab olema turvatunnet loov koht! Ja seda nii lastele kui ka lastevanematele!
Lapsed ei saa olla sellises olukorras katsejänesteks – kas juhtub midagi või ei juhtu, kas keegi saab voolu või ei saa, kas jalgratta sadul on läbimärg ja laps haigestub või mitte. Sellised variandid ei tohiks olla 21. sajandil mõeldavadki! Ja linnaametnik räägib siinkohal, et lapsehoiud vastavad “kõikidele seadusega ette nähtud nõuetele”?! Kui seadus ei näe otsesõnu ette, et diivanilt alla kukkuda ei tohi, siis järelikult on see lubatud? Kui seadus ei näe ette, et sipelgad ei tohi põrandal joosta, siis las jooksevad?! Seadus ei näe ka paljusid teisi asju ette, mida kõike pole võimalik isegi seadustesse kirjutada, kuid mida lapsevanemad märkavad ja taunivad! Kas linnaametnik Vilja Messer või Lääne-Viru maavalitsus on reaalselt teinud järelevalvet, et ametnik ajakirjanduses sai kinnitada fakti – lastehoiuteenust pakutakse vastavalt seadustele? Sellisel juhul soovin ma vastava järelevalveaktiga tutvuda.
Minu jaoks on probleemi tuum see, et kaalul on ju meie laste elud ja turvalisus ning selle valdkonna eest vastutavad linnaametnikud teevad seejuures nägu, et kõik on hästi! Ja kui järelevalvet teha ei suudeta või taheta, siis peaks linn tunnistama, et eraettevõtete eesmärk on kasumi teenimine, ning kui see käib kulude kokkuhoiu, tualettpaberi puudumise, krohvi selga kukkumise ja meie laste turvalisuselt kokku hoidmise kaudu, siis tuleb tunnistada olukorra trööstitust ja need lastehoiud sulgeda! Mitte püüda vaigistada sõnumitoojat!
Fassaadi taga võiks ka sisu olla! Mõelgem sellele, enne kui on hilja.