Ettevõtlusõpetust peavad saama kõik noored

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kari Maripuu.

FOTO: Mihkel Lendok

Kätte on jõudnud uue õppeaasta oktoober, mis toob koolidesse ettevõtlusnädala. Sellega seoses on paslik mõelda ja rääkida ettevõtlusõppest kui võimalikust baasharidusese komponendist.

Artikli autoril on olnud rõõm saada osa ettevõtlusõpetusest alates selle esimestest aastatest värskelt taasiseseisvunud Eesti vabariigis. Juhtus, et just 1991. aastal vahetasin kooli, ja lisaks värskele värvile ja uuele mööblile puutusin 5. klassis esmakordselt kokku õppeainega, mille nimi oli majandusõpetus.

Aine, mida vanemad ja vanavanemad seostasid ennekõike plaanimajanduse ja rahanduse kuiva teooriaga, oli uue vabariigi sünniga saanud hoopis uue ilme.

Igavate numbrite asemel hakkasime koos õpetajaga metoodiliselt unistama oma ettevõtte loomisest, mängides paberil läbi nii mõnegi ulmelise äriplaani. Nendes tundides jäi harva midagi kodus õppida, kuna kogu programm sai põnevusega juba koolitunni raames ära tehtud.

Junior Achievement Eesti (JA Eesti) programmi põhjal üles ehitatud ettevõtlusõppe kulminatsiooniks oli loomulikult õpilasfirma loomine (meie klass pidas kolm kuud kooli kohvikut), mis andis esimese kokkupuute praktilise ettevõtlusega.

Võimalik, et mitte kõik minu koolikaaslased ei jaganud minu vaimustust ettevõtlusõppe osas, kuid gümnaasiumi majandusklassi õppima asudes olin vähemalt mina oma tulevikuplaanide osas kindel.

Tänaseks olen ettevõtja juba 17 aastat ja vaatamata pidevatele väljakutsetele olen valitud teekonnaga väga rahul. Leian, et lapsevanemana on mul kohustus panustada sellesse, et ka minu lapsed saaksid tulevikus oma valikutega rahul olla. Minu vanema poja klassijuhataja kutsus mind mõne aasta eest "Tagasi kooli" programmi raames esimese klassi lastele oma tööst rääkima.

Mõtlesin pikalt, et mis töö see ettevõtja töö siis täpselt on ja kuidas seda nii noortele lihtsalt mõistetavaks teha. Lõpuks kujunes tund selliselt, et peale kiiret sissejuhatust mängisime lastega läbi vahvlikohviku idee. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks said esimese klassi õpilased teemale kohe pihta ja aina kasvava entusiasmiga sündis 30 minuti jooksul tahvlile ka äriplaan.

Sain nendest noortest suurt innustust ja juba järgmisel aastal võtsin vastu Tabasalu ühisgümnaasiumi ettevõtluse õpetaja kutse hakata ühe minifirma mentoriks. Noored tüdrukud olid usinad ja neil läks väga hästi. Kreeme tootev minifirma J.B.A.A. tunnistati samal aastal Eesti parimaks minifirmaks.

Aasta hiljem olin mentoriks juba kolmele õpilasfirmale, kellest edukaim oli talukaupu vahendanud õpilasfirma Sibis, mis õpilasfirmade finaalis jäi napilt esikolmikust välja. Oli suur rõõm näha nende noorte silmis sära, mille tõi neile üks koolis õpetatav aine. Nende toredate ettevõtlike noortega suhtlen aktiivselt siiani ning elan innukalt kaasa nende uutele ettevõtmistele.

Tänased koolinoored on väga erinevad nendest, kes alustasid õpinguid Nõukogude Liidu ajal.

Kaasaegsete laste maailm on juba varases nooruses palju avatum ja nad elavad sünnist saati keskkonnas, mida tasakaalustab ning juhib nõudlus ja pakkumine. Veelgi olulisem on aga see, et nad usuvad, et kõik on võimalik ja piiranguteks on vaid nende enda kujutlusvõime ja tahtejõu suurus.

See on usk, mida tuleb innustada, ning see on ka platvorm, mis sobib suurepäraselt kokku ettevõtlusõppega. Minu eksperiment esimese klassi õpilastega näitab, et sellega võib alustada kohe ja kõige algusest. Lihtsatest ja elementaarsetest asjadest. Seda enam, et ettevõtlus on õppeaine, mida saab edukalt integreerida põhiainetega (nt eesti keel, matemaatika), andes läbi ettevõtluse prisma teoreetilisele õppeainele praktiliselt mõistetava väljundi.

On oluline ära märkida, et ettevõtlusõpe ei tähenda automaatselt seda, et õpilasest peaks tulevikus saama ettevõtja. Küll aga on läbi selle aine võimalik arendada noorte ettevõtlikku suhtumist maailma asjadesse.

Ettevõtlusõppe raames saavad noored selgeks raha väärtuse ja õpivad efektiivselt majandama.

Sama programmi raames suuname lapsed omavahel ja avalikult suhtlema ning seda ilma nutiseadmeteta. Lisandub veel enese müümise oskus, mis tööturul ja ka igal pool mujal elus on hindamatu tähtsusega. Kõige olulisem on aga see, et selles aines ei ole valesid vastuseid. See annab lapsele vabaduse tulla välja enda ideedega, mida koos sõprade ja päris motivatsiooniga õpilasfirma formaadis ellu viima asuda.

Võin suure kindlusega väita, et minu ettevõtjakarjäär algas just nendest põnevatest koolitundidest.

Samuti on mu tutvusringkonnas mitmeid edukaid ettevõtjaid, kes meenutavad hea sõnaga kogu ettevõtlusõppe kava ning õpilasfirma edu ja ka ebaõnnestumiste õppetunde.

Ettevõtlusnädal kestab kampaania korras vaid seitse päeva, kuid selle raames võiksid nii lapsevanemad kui koolijuhid mõelda võimalustele, kuidas lähitulevikus võiksime leida laste tunniplaanidest matemaatika, ajaloo, geograafia, füüsika ja keeleõppe kõrval püsivalt ka ettevõtlusõppe.

Tagasi üles