Tapa vald paistab silma kulupõletamisega

Foto: Meelis Meilbaum

Kuigi seaduse järgi on kulu põletamine aasta läbi keelatud, lahvatavad siin-seal kurja käe süüdatud leegid. Üle poole maakonnas registreeritud kulupõlengutest on Tapa vallas.

Ida-Eesti päästekeskus oli eilse seisuga registreerinud Lääne-Virumaal 26 kulupõlengut, neist 15 Tapa vallas.

Maakonnas on enamiku omavalitsuste haldusalal registreeritud 1-2 kulupõlengut. Täiesti seaduskuulekad on Kadrina, Haljala, Rägavere, Sõmeru, Laekvere ja Rakke valla elanikud, kus pole seni olnud ühtegi kulupõlengut.

Lapsed süütavad

Tapa päästekomando meeskonnavanem Aivar Veebel hindas olukorda varasemate aastatega võrreldes tunduvalt paremaks. Kui veel viis aastat tagasi käis ta ööpäevas paarikümnel kulupõlengul, siis nüüd saavad raudteelinna pritsimehed vahetuses 1-2 väljakutset.

Veebli sõnul on tema käinud vahetuse jooksul kustutamas kõige rohkem 29 kulupõlengut. Päästja meenutas, et ükskord pandi Tapal kell pool kaks öösel Valgejões pilliroog põlema. “Sumpasime vööst saati vees ja kustutasime,” kirjeldas Veebel, kelle hinnangul on lapsed peamised kulupõletajad.

Kui varasematel aegadel jäid väikesed süütajad oma töötulemusi imetlema ja pritsimeeste rassimist jälgima, siis nüüd tullakse vahelejäämise kartuses kohale hiljem. “Lapsed on targaks saanud,” nentis Veebel.

Ida-Eesti päästekeskuse järelevalveteenistuse juht Rivo Neuhaus nimetas kulu põletamist suhtumise küsimuseks. Neid inimesi, kes juba vanast ajast on harjunud kulu põletama, jääb aina vähemaks. Neuhausi hinnangul on enamik kulupõletajaist pärit linnakorteritest. Need, kel oma maalapp olemas, tikku ei kipu tõmbama. “Nad oskavad loodust rohkem hinnata,” selgitas Neuhaus.

Kui süütajateks on lapsed, siis neile ilmselt tundub see tegevus põnevana - saab pärast eemalt päästjate tööd jälgida.

Neuhausi sõnul ei teadvusta kulupõletajad endale oma teo tagajärgi. Kulupõletajad ei mõtle, et seni, kuni pritsimehed põleva maastikuga jändavad, võib kuskil mujal puhkeda tõsine tulekahju. Varustuse kokkupanemine võtab aega ja nii võivad päästjad tõeliste abivajajateni jõuda hilinemisega.

Päästeteenistus korraldas tänavu kampaania, kus kulupõletamist taunival plakatil seisab pritsimees, siil käes. Neuhaus selgitas, et kui osa inimesi ei teadvusta põlevas rohus hukkuda võivaid putukaid ja muid eluvorme, siis siil peaks küll olema kõigile käega katsutav tegelane.

Koostöö omavalitsustega

Ida-Eesti päästekeskuse järelevalveteenistuse juht Rivo Neuhaus tunnustas kohalikke omavalitsusi, kes kõik aitasid kaasa päästeteenistuse plakati levitamisele. Samas võiksid omavalitsused jälgida maaomanike käitumist ja vajadusel sundida neid oma maad hooldama. Seda saab teha omavalitsuse sisekorraeeskirjade põhjal.

Neuhaus selgitas, et ilmselt kulupõletajate mõttemalli muuta ei ole võimalik, kuid siis võib korraldada nii, et neid maalappe, kus pahatahtlikud tegutseda saaksid, oleks võimalikult vähem.

Miks just Tapal on maakonnas kõige rohkem kulupõlenguid, seda Neuhaus põhjendada ei osanud. Võrreldes varasemate aastatega on kulu põletamist vähemaks jäänud, kuid ikkagi joonistuvad välja kohad, kus seda tehakse rohkem kui teiste omavalitsuste haldusalal. Ida-Virumaal on probleemsed kohad Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli.

Tapa vallavanem Alari Kirt tunnistas, et Tapa linnas ja selle lähiümbruses on palju rohtu kasvanud maaalasid. Enamik neist kuulub riigile.

Vallajuhi hinnangul on omavalitsusel vähe võimalusi riiki mõjutada. Ta tõi näite, et Amblas ja Lehtses oli kunagi sama probleem ja siis saadeti kirjad keskkonnaministeeriumi. Paraku tulemusteta.

Kirdi sõnul on rohtu kasvanud maad kivised ja konarlikud ning omavalitsusel käib üle jõu neid ise hooldada. “Keegi ei taha lihtsalt oma tehnikat seal lõhkuda,” nentis ta. Vald omalt poolt saab aidata igasuguse teabe levitamisega, mida on ka tehtud nii kohalikus lehes kui internetis. Samuti toimib otsene koostöö päästeteenistuse ja koolide vahel.

Riigilt ootab Kirt, et hooldamata maad vallale antaks, kui seda taotletakse, või siis  turule müüki pannakse.