Valimiskasti oodates: Sämi küla rahval polnud und ja söök ei läinud alla

Koerad hauguvad väikeses Sämi külas võidu. On pühapäeva pärastlõuna. Selline tavapärane. Pererahvas on igas tares kodus. Miski on siiski teistmoodi. Oodatakse. Pikisilmi, et anda oma hääl kohalikel valimistel.

Sämi küla eeskujulikud kodanikud on Uhtna valimisjaoskonda helistanud juba hommikul vara, et teada saada, kas valimiskast ikka tuleb. Juba jõuab - Uhtna valimisjaoskonna töötajad Inge Pikkoja ja Heivi Onkel on teel inimeste juurde. Neil on vaja läbi sõita 15 majapidamist.

Onu Pauli värava taga ollakse esimesena. „Tea, kas koer ulatub meieni,“ küsib üks teiselt. Tuleb katsetada. Läheb õnneks. Koer on küll närvis ja tundub, et kohe võtab säärest. Naised hoiavad valimiskasti kaitseks enda ees ja on nii osavad, et saavad toauksest sisse. Terve nahaga. Paul (82) peab hetkeks aru, kas valida elutoas või köögis. „Valin siinsamas köögis,“ ütleb Paul. Aga võta näpust. Mees oli Tapal haiglas ja prillid läksid kaotsi. „Ma ei näe midagi,“ sõnab ta. Nii-nii. Aga valida tahab mees kindla peale. Paul uurib naistelt, kas nimekiri on ikka Sõmeru valla kohta. „Ega need ei ole Tallinna mehed?“ küsib ta. 

Saanud vastuse, ilmub sedelile kasti sisse kui võluväel number ja valik on tehtud. Selgub, et ka naabri-Linda kirjutas sellise – küllap omavahel sobiva inimese üle arutati.

Paul on rahul ja juba ta räägib, et on eluaeg rassinud kõvasti metsatöö teha ja ... viinagi visanud. Tublisti. Veel ütleb ta, et on ükskõik, keda valida. „Kunagi pole asjad sujunud ega soovid täide läinud. Lõpetan elu ja ka valimised," sõnab Paul.

Sämi-Tagakülas on üks kollane maja, kus laual isuäratavad viinamarjad ja kommid. Neile, kes tulevad valimiskastiga. Koer, vana, aga väga tarkade silmadega, nuusib tulijad üle. Eakad ja targa pilguga on ka siinsed majaelanikud. 82-aastane majaproua on ratastooli veeretanud laua äärde, dokument juba varmalt peos. Tema valib esimesena. Ta sõnab, et valib meditsiinitöötaja, sest tervis on halb.

Tagatoast tuleval 86-aastasel Mairoldil on asjad selged - tema teab ammu, keda valib. Ootus oli nii suur, et isegi lõunaunele ei mallatud suikuda. Nüüd saab kunagi agronoomiametilt pidanud mees lõpuks valiku ära teha. „Põllumees mis põllumees,“ ütleb härra sosinal valitava kohta. Tema sõnutsi pole nad prouaga omavahel kokku leppinud, keda valida, ja nimi jäägu saladuseks. „Ma ei näita ka, keda valin,“ sõnab ta muiates. Elu näinud inimesena ütleb Mairold, et ega see poliitika midagi ei muuda. „Seda poliitikat praegu ei usu, see on tume lugu,“ mainib ta, kui sööme imemagusaid pererahva enda kasvatatud viinamarju. Tuleb edasi minna, et kahe aasta pärast uuesti valimiskastiga tulla. Kanad kannul, lükkame hoovivärava kinni. 

Valimiskast auto tagaistmele, sõiduk - see võtab päikesepaistes hoo sisse. Proua Liivi on järgmine, tema majal on uksi nii palju, et pole kindel, kas seisame õige taga. Tuul veab õues oleva veski tiibu ringi ja lennutab värvikirevaid lehti. Koputusele vastab koera haukumine. Jälle. „Tulge aga tuppa, koer on kinni,“ ütleb perenaine. Kui soe, kui mõnus. Pliidi all praksub tuli. Potis keevad mulinal kartulid ja pajas lõhnab suurepäraselt guljaṧṧ. Liivi teeb lastele süüa.

Aga dokument on tal juba hommikul valmis pandud. „Tean, keda valida. Oma tuntud inimene, ei teagi rohkem nimekirjas kedagi. Teised on võõrad,“ sõnab valija. Kiidab, et see inimene on ka enne volikogus olnud.

Tähtis toiming on tehtud ja proua süda rahul. Õhtu toob kaasa telerivaatamise: „Su nägu kõlab tuttavalt“ ja muidugi "Valimisstuudio", mida Liivi on igal õhtul jälginud. Mis siis, et ekraanil olevad jutupaunikud on võõramast võõramad poliitikud. Oma valla kohta õhtul veel teada ei saa. "Lehest peab vaatama, kes saab volikokku“ ütleb Liivi. Ning Inge Pikkoja ja Heivi Onkel noogutavad, seades end minekule. Koera haukumise saatel. Valimiskasti kutsunud 15 pere inimestest pole pooledki veel valinud.