Valgustatud jõulupüstkoda päris kuusega selle sees

Viimatine kuuseinstallatsioon Rakveres. Foto: Kasper Mäe

Rakveret vallanud kuusepaanika on kasvanud vähemalt sama särtsakaks kui vaidlused riigigümnaasiumi asukoha ümber ja jõudnud ka üleriigilisse meediasse. Kindlasti mängib siin oma osa värske võimuliidu sünnitatud üllatusmuna, kuid eks ta näita eelkõige teema südamelähedust. Kahjuks näib, nagu oleksid osapooled juba eos välistanud mistahes kompromissi. 

Võimuliidu pakutu aga näib just katsena leida kompromissi kahe turvatunde tekitaja – traditsioonide kestmise ja nende pideva arenemise vahel. Igati tervitatav isegi juhul, kui selle püüdluse sõnastus kellegi meelest soovida jätab.

Kui kuuseasendajad, millest mulle isiklikult meeldisid kaks esimest (eriti muidugi aknad), olid head näited raamidevälisest mõtlemisest, siis praegu tahaks sellist raamidest välja murdmist siiralt soovida hoopis neile, kes on asunud installatsioonide kaitsele. Olles mingil määral insaider ning teades, et issanda loomaaed ja valimisliit on kirjud, julgen väita, et kompromissimõte pole olnud võõras isegi Allan Jaakusele. Seda parem, et samas suunas püüdlevad poliitikud, kes jõulupuu küsimust valimistel ei puudutanudki.

Andestatagu mulle järjekordne "ekskursioon" teiste tegijate valdkonda, kuid tahaksin kompromissiotsijaile appi tulla, ühtlasi lootes, et ka kuusejamast väsinud linnakunstnik Teet Suur saab siit mingi elustava impulsi ning suurtel vaidlejatel tekib usk "kaks ühes" lahenduse võimalikkusesse. Selles pole midagi imelikku, kui mittekunstnik esineb ideesähvatusega ja päris kunstnik teostab selle. Seda on varemgi juhtunud, sealhulgas Rakveres. Sestap pakun mõtlemisaineks midagi, mis kannab tööpealkirja "valgustatud jõulupüstkoda päris kuusega selle sees".

Kujutan seda praegu ette umbes samalaadse laudadest objektina nagu oli 2014.-2015. aasta jõulupuu, võibolla isegi väljastpoolt samamoodi valgustatuna. "Püstkoda" on küll tinglik nimetus, sest lõpptulemus meenutab ehk hoopis püramiidi. Vale poleks aga kumbki. Kui esimene oleks rohkem "ugrimugri", siis teine tooks meelde paigad, mis pole kuigi kaugel jõuluime sünnikohast.

Kui suur? Arvatavasti peaks ta kattuma kuuse kohta ümbritseva lambiringiga. Kas see peaks katma päris kuuse kogu kõrguses või vaataks kuuseladva tipp püstkojast välja nagu väike ehitud kuuseke mäetipus või – kui tahate – nagu lõbus mütsitutt? Või seisaks seal sees hoopis toakuuse mõõtu puu? Kas püstkoja seinad peaksid olema võimalikult tihedamad või peaks ka väljastpoolt vaadates olema aimatav kuusepuu olemasolu? Otsustamise koht.

Nüüd kujutlegem suurt pilti. Väljakul on üks suur ja mitu väikest valgustatud püstkoda. Need väikesed oleksid jõululaada kioskid.

Ilmselt toimuks midagi, näiteks osa jõululaadast ka suure püstkoja või püramiidi sees. Ehk oleks see arvestatav kontserdipaik?

Arvan, et edasi mõtlemiseks piisab. Loodetavasti libiseb poleemika konstruktiivsematele radadele ning ka Tauno Toompuu ei pea enam pahandama nende peale, kes oma seisukohti valede malakate abil püüavad maksma panna. Advendiaeg pole enam kaugel.