Eesti vetest on viimastel aastatel püütud keskmiselt 83 000 tonni kala, sellest 95% on kilu ja räim. Räimepüügile kehtivad ELi seatud kvoodid, mis jagatakse traaliga püüdjate ja rannakalurite vahel. Kogu kvoodist 8,5% saavad rannakalurid, kes püüavad enamasti kastmõrraga. Ülejäänud, üle 90%, püütakse traalidega ning see kala läheb enamasti konservitehastesse.
Kalanduse areng sõltub riigi poliitikast ja kalurite koostööst
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalandus on riigi poliitikas kinni – mida me tähtsaks peame. Majanduslikult on kasulik kala püüda ja välja müüa, kuid oluline on, et ka oma rahvas seda tarbiks. Kui vanasti tuli kalur merelt ja paadi pardast kaaluti kala otse ostjale, siis nüüd seda pilti enam ei näe.
Minu nägemus on, et kõige paremini on elanikkonnale kättesaadav rannast püütud kala. Värske kala on rannakalanduse pärusmaa.
Rannakaluriks olemine on elustiil, mida viljeldakse, elukutsena ei tasu see end ära. Järele jäänud kalurid on oma elutöö teinud, nad on pensionil või kohe-kohe jäämas. Neid, kes end kalapüügist ära elataks, on väga üksikuid, enamasti teenitakse pensionile lisa.
Midagi peab juhtuma, et huvi rannakalanduse vastu säiliks ja uusi tegijaid tuleks juurde. Harrastajana saab ühte võrku hankida, aga et elukutseline olla, peab olema ajalooline püügiõigus, mida saab osta, kui keegi otsustab oma õiguse võõrandada. Kuid osta tuleb ka püügivahendid, paat, mootor jne. See on väga kulukas ettevõtmine. Lisaks tekitavad kulusid kormoranid, hülged ja kaatrisõitjad, kes võrke lõhuvad.
Küsimus on kala säilitamise tingimustes - räime püütakse tonnides ning antakse vahendajale, teenides ise selle pealt väga vähe. Teisi kalaliike, näiteks ahvenat, angerjat, haugi, lõhet, mida püütakse väikestes kogustes, turustatakse oma tutvusringkonnas. Ja nüüd saabki otse rannakalurilt kala osta vaid see, kel on tuttav kalur.
Suured kaupluseketid ei ole huvitatud asjaajamisest väiketootjatega, samuti ei taheta kaubanduskeskusesse kalamüügikohta sel lihtsal põhjusel, et kala lõhnab.
Rannakalanduse tulevik on siiski sadama väikesed kioskid või turukioskid. Need nõuavad investeeringuid, kuid lihtsamini teostatav on e-pood, kus on üle Eesti kirjas kalurite kontaktid ja inimene saab võtta otse ühendust, juhul kui tal on plaan mõnesse piirkonda minna või siis ka lihtsalt kala tellida.
Euroopa Kalandusfondi meetme 4.1 “Kalanduspiirkondade säästev areng” üks eesmärk on ka see, et kalurid vääristaksid kala ning teeniksid nõnda rohkem. See on teostatav, kuid võtab aega ja nõuab kalurite koostööd.
Mis puutub aga noortele ja lastele kala tutvustamisse, siis on juba tehtud suvelaagreid, kus kalur võtab lapsed merele kaasa, pannakse koos võrku, võetakse hommikul välja. Kui koos puhastada ja praadida, maitseb kala paremini kui poest saadu.
Aasta keskmine kalasaak Eesti vetes aastatel 2008-2010 (tonnides)
Kilu 47 621
Räim 31 239
Ahven 1 724
Koha 710
Latikas 705
Meritint 611
Lest 262
Haug 104
Tuulehaug 74
Jõesilm 55
Vimb 28
Merisiig 22
Angerjas 14
Meriforell 13
Lõhe 5
Luts 4
Kokku 83 191
Allikas: Ain Soome, keskkonnaministeerium, ettekanne 20. aprillil 2011 konverentsil “Kalaärist kalakultuurini”