Tulemuseta? Lapsed veavad ikka veel seljas liigseid kilosid

Rakvere reaal­gümnaasiumi 3.a õpilased vaatavad huviga, kas kooli­kotid on nii rasked, nagu peaks. Foto: Marianne Loorents

Rakvere reaalgümnaasiumi 3.a klassi lapsed on joonistanud esimesed kriipsud isa lipsule õnnitluskaardil, kui asjad tuleb kokku pakkida. Täistuubitud ranits on vaja vedida kaalumisele.

Koolikotiga lapsed moodustavad järjekorra, põnevus on õhus. Eesti Õpilasesinduste Liit (EÕL) korraldab neljandat aastat ranitsate kaalumist. Kord on jõudnud Lääne-Virumaa suurima kooli kolmandatesse klassidesse.

Mirteli kott oli juba silma järgi toekas. Seda, et see on suur, näitab ka kaalunumber. Halastamatud 5,3 kilogrammi. Kaal ei valeta. Õbluke tüdruk naeratab ja näitab, et kotis on õpikud ja trenniasjad. Ujumiskraam teeb juba iseenesest lahmaka ranitsa raskeks. Esimene kaalumine on tehtud, nüüd tuleb ranits tühjaks teha ja üle kaaluda. Tüdruku korraliku seljatugevdusega kott kaalub tühjana 2,6 kilogrammi. Jälle kolmandate rekord. Klassis aga on täis ranitsate keskmine kaal 3,88 kg.

C-klassis juba oodatakse, klass on vaikne nagu kontrolltöö ajal. Kooliasju täis viiekilogrammise tuttuue ranitsa omanik Marcus ehmub veidi, kui näeb kaalunumbrit. Kotis nagu polekski midagi – kolme aine õpikud, päevik ja pinal. “Muidugi nutitelefon ja garderoobivõtmed,” lisab ta. Õpikud võivad siin olla kurja juur, tühi kott kaalub 1,4 kilogrammi. Tugeva poisi sõnul pole aga raske kott talle häda tekitanud.

3.c klassijuhataja Ülle Pihlasalu, kes on õpetaja olnud aastakümneid, meenutab, kuidas käis kooliteed suure robustse portfelliga. “Raske koolikott on ka praegu probleem, aga see on raske isegi ilma raamatuteta,” sõnab Pihlasalu. Ka paar aastat tagasi olid õpikud kõvade kaantega, kuid siis olid vahetusmaterjalid koolis ja laps ei pidanud neid kaasas kandma. Praegu, märgib Pihlasalu, meeldib lastele kõiki raamatuid kaasas kanda. Ometi on tema klassi laste ranitsa keskmine raskus 3,84 kilogrammi.

B-klassis on keskmine kõrgem – 4,23 kilogrammi. Sealset raskeimat kotti – 5,2-kilogrammist – peab samuti seljas kandma tüdruk. Et tõde tõuseks, otsustab õpetaja Kaire Pajanen kooliõpikud ära kaaluda – 3,5 kilogrammi.

Rakvere reaalgümnaasiumis kaalumist koordineeriv Maris Praats ütleb, et kuna ta oli aktsiooniga seotud esimest korda, üllatas teda, kui väheste koolikottide kaal jäi piirmäära sisse. “Vaid kaheksal lapsel 69-st oli ranits kuni kolm kilogrammi raske,” imestab Praats.

EÕL-i õpilaspoliitika töögrupi juht Mait Allas räägib, et ranitsa kaalu teema on oluline. Ta nõustub, et kahjuks pole nelja aasta jooksul sel erilist mõju olnud, need on endiselt raskemad, kui seadus lubab.

“Me ei suuda muuta vanemate mõtlemist, et osta lapsele võimalikult kerge koolikott. Kõigis koolides pole võimalik jätta õppematerjale klassi ja kui on, siis sageli õpilased ei kasuta seda,” selgitab Allas. Ta toob välja, et koti raskus on seotud õpilase füsioloogilise arengu ja koolirõõmuga. “Kui koolikott on liiga raske, pärsib see õpilaste arengut, samuti on see vaimselt koormav,” lisab Allas.

Füsioterapeut Hanno Tikkerbäri sõnutsi ei tasuks koolikoti kandmisest tingitud vaevuseid üle tähtsustada, vaid näha selles võimalust tagada lapse igapäevane optimaalne koormus.

“Näen, et laste skeletilihassüsteemi areng kannatab pigem kehalise aktiivsuse puudumise, või vastupidi, liiga suure kehalise koormuse tagajärjel. Kui laps on iga päev harjunud auto või bussiga kooli sõitma ning peab ühtäkki ise, ranits seljas, kooli minema, võivad tekkida probleemid hoopiski madala kehalise koormustaluvuse tõttu,” ütleb Tikkerbär.

Füsioterapeut soovitab koolikoti võimaliku liigraskuse hindamisel lähtuda individuaalsusest. “Lapse kehakaalust, pikkusest ja ka füüsilisest võimekusest. Koolikoti raskus koos vajalike õppevahenditega ei tohiks olla suurem kui 10–15% lapse kehakaalust, seega tuleks optimaalse koormuse leidmiseks teada lapse täpset kehamassi,” sõnab Tikkerbär. Tema ütlusil tuleb arvestada, et kehaliselt aktiivsemal lapsel võib kehamass olla madalam, aga lihasmass kõrgem kui näiliselt kõrgema kehakaaluga lapsel, mis omakorda mõjutab lapse koormuse talumise võimekust.

“Kleenuke, kuid regulaarselt spordiga tegelev tüdruk võib tunda ennast koolikoti kandmisel märksa mugavamalt kui temast kaks aastat vanem ning füüsiliselt väheliikuv noormees,” märgib Tikkerbär.

Füsioterapeut Hanno Tikkerbäri soovitused koolikoti valikul:

• Koolikott peab olema mugav ja ei tohi piirata liikumisvabadust
• Laps peaks valima endale mugava koolikoti, sest igaühe seljakuju on erinev
• Koolikott võiks ulatuda õlgadest alaseljani
• Koolikoti rihmad võiks olla polsterdatud, lisaks võiks koolikotil olla eest kinnitatav rihm, mis annab võimaluse seljakotti fikseerida, et vähendada selle loksumisvõimalust kiirematel liigutustel.
• Koolikoti kandmisel tuleks eelistada variatiivsust - kotti peaks olema võimalus kanda mõlemal ja ka ühel õlal, väsimuse korral kõhul või üldsegi käes.
• Koolikoti pakkimisel tuleks jälgida, et raskemad esemed oleks seljale lähemal ja kergemad eemal.   

Kui raske võib olla koolilapse ranits?

• 1.–3. klassi õpilastel kuni 3 kilogrammi
• 4.–6. klassi õpilastel kuni 3,5 kilogrammi
• 7.–9. klassi õpilastel kuni 4,5 kilogrammi